Oskuskeel on vaieldamatult kõige rangematesse piiridesse kammitsetud kirjakeele osa. Terminiloomes sisaldub aga veel üks oluline aspekt – oskuskeele korrastamine ei ole ainult filoloogide/lingvistide pärusmaa. Erialatermineid saavad määratleda siiski ainult selle ala asjatundjad ning filoloogide roll on jälgida, et ei eirataks eeskätt vormimoodustusreegleid ning muid õigekeelsusnorme.
Terminoloogiatöö eripära käsitavad teoreetilisemat laadi mõttemõlgutused ja termininõuanded ongi ajaveebi oskuskeelekirjutiste põhiteema, sekka ka korraldusküsimusi ja muid kasulikke vihjeid.
"Hea keele saavutamine on võrratult raskem kui otseste õigekirja- ja grammatikavigadeta keele harjumuste kujundamine. Iga inimene, kes oma kutsetöös kirjakeelt pidevalt rakendab (---), peaks püüdma end keeleküsimustega ja oma emakeele arendamise-korraldamisega mingil määral kursis hoida, et mitte ajast – ja seega ka keelest – lootusetult maha jääda. Tänapäeva arenenud kirjakeeled on rikkad ja mitmepalgelised. See annab keele kasutajaile palju võimalusi. (---) Mitmekesisus aga ei tähenda veel ohjeldamatust. Ilukirjanduskeele mitmekesisuski on võimalik ainult oskuskeelele omase korrapära ja tarbekeele asjalikkuse taustal (on, millest kunstikavatsuslikult hälbida). (---) Kuid see talitlusvabadus ei saa olla piiramatu. Ikka ja jälle tuleb endale aru anda, kus, mida, millal ja milleks.” ... nii on kirjutanud Rein Kull raamatus „Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel”.
See tõdemus on ääretult lihtne ja selge juhtlõng, mis aitab sageli keerukana tunduvates keeleküsimustes mõistlikke valikuid teha.
Autorist:
Tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetasin eesti keele ja kirjanduse erialal. Rahvusraamatukogus töötatud neljateistkümne aasta vältel olen toimetanud erinevaid kirjatükke, olen kümnendat aastat raamatukoguterminoloogia toimkonna liige ja viimase kuue aasta jooksul ongi põhitegevuseks kujunenud oskuskeelekorrastus.
Tallinna Ülikooli juures olen kuulanud lisaks mitmeid lingvistikakursusi, et pidevalt muutuvates keeleoludes mitte ajale jalgu jääda.
Olen 2001. aastal loodud Eesti Terminoloogia Ühingu (Eteri) üks asutajaliikmeist, aastatel 2004-2006 Eteri juhatuse liige, 2007. aastast Eteri juhatuse esimees, riikliku programmi “Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012) juhtkomitee liige ja TÜ Sihtasutuse terministipendiumi komisjoni liige.
Eelmainitud lisakohustused on küll käsitatavad pigem funktsionääritegevusena, kuid ometi avardanud vaadet oskuskeelekorraldusele tervikuna.
Aastatetagusest ajast on säilinud sügav austus loodusteaduste, eriti füüsika vastu, sest enne filoloogiaradadele suundumist töötasin saatuse tahtel kaksteist aastat füüsikute keskel. See kogemus on terminitööski kasuks tulnud, aidates hoida tasakaalu keeleteooriate ja muu maailma vahel.
Terminoloogiatöö eripära käsitavad teoreetilisemat laadi mõttemõlgutused ja termininõuanded ongi ajaveebi oskuskeelekirjutiste põhiteema, sekka ka korraldusküsimusi ja muid kasulikke vihjeid.
"Hea keele saavutamine on võrratult raskem kui otseste õigekirja- ja grammatikavigadeta keele harjumuste kujundamine. Iga inimene, kes oma kutsetöös kirjakeelt pidevalt rakendab (---), peaks püüdma end keeleküsimustega ja oma emakeele arendamise-korraldamisega mingil määral kursis hoida, et mitte ajast – ja seega ka keelest – lootusetult maha jääda. Tänapäeva arenenud kirjakeeled on rikkad ja mitmepalgelised. See annab keele kasutajaile palju võimalusi. (---) Mitmekesisus aga ei tähenda veel ohjeldamatust. Ilukirjanduskeele mitmekesisuski on võimalik ainult oskuskeelele omase korrapära ja tarbekeele asjalikkuse taustal (on, millest kunstikavatsuslikult hälbida). (---) Kuid see talitlusvabadus ei saa olla piiramatu. Ikka ja jälle tuleb endale aru anda, kus, mida, millal ja milleks.” ... nii on kirjutanud Rein Kull raamatus „Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel”.
See tõdemus on ääretult lihtne ja selge juhtlõng, mis aitab sageli keerukana tunduvates keeleküsimustes mõistlikke valikuid teha.
Autorist:
Tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetasin eesti keele ja kirjanduse erialal. Rahvusraamatukogus töötatud neljateistkümne aasta vältel olen toimetanud erinevaid kirjatükke, olen kümnendat aastat raamatukoguterminoloogia toimkonna liige ja viimase kuue aasta jooksul ongi põhitegevuseks kujunenud oskuskeelekorrastus.
Tallinna Ülikooli juures olen kuulanud lisaks mitmeid lingvistikakursusi, et pidevalt muutuvates keeleoludes mitte ajale jalgu jääda.
Olen 2001. aastal loodud Eesti Terminoloogia Ühingu (Eteri) üks asutajaliikmeist, aastatel 2004-2006 Eteri juhatuse liige, 2007. aastast Eteri juhatuse esimees, riikliku programmi “Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012) juhtkomitee liige ja TÜ Sihtasutuse terministipendiumi komisjoni liige.
Eelmainitud lisakohustused on küll käsitatavad pigem funktsionääritegevusena, kuid ometi avardanud vaadet oskuskeelekorraldusele tervikuna.
Aastatetagusest ajast on säilinud sügav austus loodusteaduste, eriti füüsika vastu, sest enne filoloogiaradadele suundumist töötasin saatuse tahtel kaksteist aastat füüsikute keskel. See kogemus on terminitööski kasuks tulnud, aidates hoida tasakaalu keeleteooriate ja muu maailma vahel.
