ANDREI HVOSTOV. VÕÕRAD LOOD

Kogumiku tekstide üle on üsna ägedalt vaieldud, näiteks „Sirbis“, ja küllap arutatakse „meie“ võõra ja oma tunde mõrasust edaspidigi. Hvostav on leidnud üles oma kirjaniku olemuse, mis on siiski veel läbi tikitud ajakirjanik olemisega. Olen märganud, et veel mõni aasta tagasi tegeles ajakirjanik Hvostov päris sageli identiteedi otsimisega, nüüdseks, tundub, on see asi otsustatud. Ta kuulub meie kultuuri. Ent Andrei Hvostov on kinnitanud sedagi, et ta on nn. „meile“ võõraste ideoloog, mis kahtlemata sunnib tema arvamustesse hästi põhjalikult kaevuma. “Võõraste lugude“ tagakaanel teatab autor, et teda ei huvita niivõrd rahvuse ajalugu, kui just Eesti ajalugu, samas eeldab ta, et kogumikule lähenetakse kui ilukirjandusele ( „Sirp“, 15. aug. 2008). Minu jaoks on kurioosne aga Hvostovi raamatu pühendus - „Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le“ , kentsakas seetõttu, et mulle on päevselge, et ta on oma, ju siis võõrale võõras.
Kogumik sisaldab neli lugu: „Kommunist“, „Sinised mäed“ I ja II ja „Must jõgi“. Kes „Loomingu“ järjekindlad jälgijad, on mõnda nendest juba lugenud, pealegi on „Sinised mäed“ I võitnud 2007. aasta Tuglase preemia. Esimest neist, „Kommunisti“, lugesin kui groteski-lugu, ülejäänuid võtan tõsisemalt. Kahtlusteta on Hvostov huvitav kirjutaja ja põhjalik ajaloo vaatleja. Raamatut võib absoluutselt kõikidele lugejatele soovitada. Nende lugude kaudu sobiks isegi ajalootunnis diskussiooni alustada. Hvostovil pole pääsu, kuitahes ta ka rõhutaks „Võõraste lugude“ belletristlikke väärtusi, ikka otsitakse ja leitakse sealt muudki. Ja see muudki ja muulased on enamasti närviline teema. Lausa hulluksajavalt närviliseks lastud teema. Kuid nõnda kui Hvostov kasutab leheküljel 112 sentensit, tuleks tema loomingule läheneda: sine ira et studio! Jaa-jaa: see tähendab ilma viha ja poolehoiuta. Mõistlikult siis!
Isiklikult köitis mind kõige enam „Must jõgi“, mis käsitleb 17. saj. lõpu ja 18. saj. algusaastaid, põhiliselt vanausuliste käekäiku. Vaatlus toimub „meile“ võõraste isikute kaudu. Mitte Peipsi ääres, vaid Alutaguse kandis, kus asunud Mustjõe küla, mille Peeter I laskis hävitada. Näite aga valisin „Kommunistist“: “Ärgates oli Muzal tunne nagu hommikul Piiteri ühikates, kui sai öösel palju puhtast kunstist räägitud ja haput bulgaaria veini läbisegi Odessa poolmagusa šampanjaga joodud. Tunne oli halb, kohe päris halb, isegi veel halvem kui Piiteri üliõpilaspõlves – midagi oli peas justkui katki murdunud ja murdekohad, teravad ja sakilised, kriipisid seestpoolt tema kolpa. Katus ei „sõitnud“, see oli sisse varisenud. Muza pani end erilise hoolega riidesse, see oli isalt õpitud võte – kui teenistusse minnes on eelmise õhtu viinavõtmise tõttu olemine nadi, tuleb seda kompenseerida piinlikult korras mundri, peeglina läikima löödud kingade ja sinakaks raseeritud lõuaga - , ning läks linna peale vaatama, kas ka seal on toimunud mingid suured muutused. Aga ei olnud seal midagi teistmoodi: bussis aasis mingi nokastanud mees, arenenud alkoholismile viitav punetus põskedel, keel pehme, vene noorukite kamba kallal, nõudes lärmakalt, et nad räägiks eesti keelt; Balti jaama ees vihmaveelombis rähklesid tuvid ja varblased, Raekoja platsil müüdi suhkruvatti, Viru tänaval jooksid edasi-tagasi algajad ärimehed, üheksa-kümneaastased poisikesed, kes üritasid „Gorbi! Gorbi!“ hüüdes turistidele matrjoškasid ja punaseid lipukesi, millega veel paar aastat tagasi käidi esimese mai ja oktoobriparaadidel, mõne marga eest maha ärida; Viru väljaku tuletõrjedepoo ees kõikusid nooremapoolsed soome mehed, kes musta talaariga pastorit nähes irvitasid: voi vittu, Batman! (Muza peas sähvatas korraga, et see pidi olema parool välismaise luureteenistuse kontaktisikule), sellal kui sealsamas seisev kõhetu miilits vaatas püüdlikult teisele poole, ilmutades täielikku ükskõiksust ümberringi asetleidvate korrarikkumiste suhtes. Mõelda vaid, mõned aastad tagasi heideti kommunist Kutuzova mingite kilekottidega spekuleerimise eest parteist välja, ning hea veel, et vangi ei pandud. Ja nüüd valitseb ümberringi kaos…Muza vaatas tähelepanelikult ringi. Miilits oli nagu maa alla vajunud, soomlased ja pastor samuti, maja katusel üle tänava moodustasid suured punaseks värvitud plekist tähed lause „Au NLKP-le“, maja ees seisis mingi tüüp plakatiga „Eesti vabaks! Lõpetage okupatsioon!“ Ja siis korraga tabas Muzat arusaamise välk, silmipimestav sähvatus. Ta taipas kõike… See, mis tema ümber toimus, oli vaid proovilepanek. Läbikatsumine, et leida üles äravalitud. Lähenes viimane, suurim võitlus, taevas kappas ratsanik valge võiduhobuse seljas, tagavarateel seisval proletariaadi soomusrongil pahises juba kateldest auru, ees ootasid apokalüptilised sündmused, kus partei sai toetuda vaid kõige ustavamatele, neile, kes jäävad lõpuni truuks ja kindlaks, kes ei murdu, ei reeda, ei jookse. Perestroika oli kõigest üks suur eksam, see oli terade sõelumine sõkaldest, ettevalmistus operatsiooniks, millega lõigatakse ära Juhi surma järel revolutsioonilise avangardi saledatele liikmetele kasvanud liigliha, kogu see võbisev väikekodanlik rasv, mis oli hakanud moonutama nõukogude ühiskonna sitkeid muskleid.“
Lisan, et Leningradist Tallinnasse suunatud Muza ei kohanenud ega leppinud pideva ideoloogilise vägistamisega ning uue olukorraga, nii et tema mõistus, vaeseke, murdus…Lugeja pangu tähele, et kõik Hvostovi võõrad tegelased ihkavad siit lahkuda ja kel võimalus, see lähebki.
Lubage mul tsiteerida lõpetuseks Lehte Hainsalu ridu 2008 aasta juulikuu „Loomingust“: „Käib kalmistul riid / sõjasurnute pärast. / Omad ja võõrad.“