Helga Pärli-Sillaots. Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär

Kirjastus „Eesti Raamat“ on juba aastaid teinud kirjandusajaloo seisukohalt väärt tööd ja avaldanud „Eesti romaanivara“ sarjas ka raamatuid, mille autorinimi pole üldtuntud. Nii kuulub psühholoogilise romaani viljelejana alustanud Helga Pärli-Sillaots n.-ö. unustatud kirjanike nimistusse. Põhjuseks tema varane surm (1912-1939). Siiski on jõudnud ta kirjutada kolm romaani, millest kaks leiavad teise trüki. Nõnda kui kaks esimest romaani pälvisid „Looduse“ romaanivõistlustel tähelepanu, teine neist III auhinna, võitis tema viimane raamat, täpsemalt suvitusromaan „Tee viib järveni“ „Päevalehe“ 1939. aasta romaanivõistlusel teise auhinna. Mõlemad romaanid pole pelgalt lood aastakümnete tagant, vaid sobituvad kenasti tänase ajavaimuga, mil kombeks rõhutada märksõnu karjäär, ebaõnnestumine ametialal, edulugu, igav keskpärasus jne. Eks osutaks praegugi raamatu arvustaja, nagu toonanegi, väikelinna hüljatusele, depressiivsusele, mõttelamedusele, isegi rumalusele ja pealiskaudsusele. Kindlasti peab meenutama, et kirjutamisajal olid moes psühhoanalüüs ja freudism, ja just 1930ndatel sai hoo sisse tegelaste psühholoogiline lähivaatlus. Kuigi Pärli-Sillaotsa romaanides leidub kohati must-valgeid kontraste, mõne tegelase ilmselget ilustamist või ülearust pilamist, kohatist liiga teoreetilist sõnastatust („vrd. „Karjäär“), tuleb rõhutada, et 1920ndate ja 30ndate aastate haritud naise iseseisvusaste oli juba sedavõrd kõrge, et tema suhtlemispõhimõte intelligentse mehega ei pruukinud olla tavaline läheduse taotlemine, vaid vaimse sideme otsimine. Vaimsuse igatsus, mis on nüüdseks nii loomulik ja läbikirjutatud teema. Väikelinnas Rakveres oli see aga veel toona põlastusväärne. Mängutoosist, mis esitab ilma väiksemagi tooni muutmiseta üht kindlat moetut meloodiat, saab väikelinna elu staatilisust näitav kujund. Noore koolidirektoriproua esmastest tunnetest võõras linnakeses: „Läksin koju läbi vaikse tänava, kus ei liikunud kedagi peale punaka kassi. Kusagil madalas hallis hoones oli aken avatud ja kostis mingit helinat. Kui jõudsin lähemale, sain aru, et see oli mängutoos. Vana viis kõlas kindlalt ja ettevaatlikult ühtlasi. Ikka ja ikka uuesti algas motiiv, lõppes, algas jälle. Arvatavasti keerati mehhanism ikka uuesti üles. Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus. Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu, vana raskemeelset viisi. See teeb kurvaks, kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu. Selle kurbuse taga on elu ja inimesed. Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt. Seegi teeb kurvaks, ta viib mõtted kaugele minevikku, läbielatud metsapeole, kus vilumatu maanoormees avaldas sulle esmakordselt armastust ja kus sina olid nii rumal, et põgenesid ja vaevlesid pärast teadmatuses, et mis oleks olnud siis, kui sa poleks põgenenud. Olen kuulanud kontsertaiast kostvat head sümfooniat. See äratab inimeses lootusi, paneb uskuma enese suurtesse võimetesse. Ühe niisuguse müüri tagant kuuldud motiivi mõjul jooksin kord koju, olles ise täis usku, et minust saab suur kunstnik. See õnn kestis ainult selle lühikese öö. Hommikul tegid vanemad ja majaperenaine mulle selgeks, et öösine viiuldamine on majarahu ja tervise rikkumine. Kuid olin olnud õnnelik. Ning olen kuulnud kuuenda korruse aknast kostuvat flöödimängu. See kõlab nagu kutse kõrgustesse. Kuid mängutoosimuusika madalat aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist. Seisin lühikest aega ja kuulasin ja juba oligi mul tunne, et pean seisma samal paigal kuni leierdamise lõppemiseni. Ent millal see oleks lõppenud? Kiskusin enese lahti ja ruttasin koju.“