Elin Toona. Ella

Pagulaskirjanduse loo ilmumisele pühendatud seminaril arutati pisku sellegi üle, kuidas nimetada 20. sajandil kodust eemal ilmunud kirjandust: kas väliseesti, pagulus-, eksiil- või hoopis karmilt, nagu tegid nõukogude tšinovnikud - emigrantlik kirjandus. Raamatu pealkiri „Eesti kirjandus paguluses“ annab tänase vastuse. Kui näiteks Helga ja Enn Nõust on saanud juba eesti kirjanikud ka selles mõttes, et elavad osaliselt siin ja on rohkem kontaktis meie kultuurieluga, siis Elin Toona elab endiselt Eestist eemal, kuid kirjutab eesti keeles. Usun, et enamik on tuttav Toona käsitlusega oma vanaisast Ernst Ennost „Rõõm teeb taeva taga tuld“, mis ilmus 2000. aastal. Nüüd siis dokumentaalne lugu vanaemast. Ent see on lugu ka tema emast Likist ja autorist endast, kes põgenesid 1944. aastal okupatsiooni eest Läände. Üldistatumalt on „Ella“ järjekordne kirjeldus meie rahva saatusest, konkreetsemalt siis loetletute pagulasteekonnast ja elu uuesti alustamisest Saksamaal ja Inglismaal. Olen neid uue-elu-alguse variante mitmeid lugenud, Ella lugu on üks mõjusamaid, mingil seletamatul kombel ülevamaidki. Elin oli põgenemisel seitsmeaastane. Kaotatud oli kaunis lapsepõlv vanaema seltsis Haapsalus, kuhu väike Elin toodi kohe pärast sündimist Tallinnas. Vahest leidub inimesi, kes on lugenud Toona „Lotukatat“, siis nemad juba teavad, milliseid alandusi, solvanguid, hingekadu ja mõistmatust pidi üks väike tüdruk enne üle elama, kui temast sai täiskasvanu võõral maal. (Peatu, lugeja, ja mõtle ka eelnevalt tutvustatud „Lasnamäe Lunastajale“!) Õieti on kõigis Elin Toona raamatutes tunda autobiograafilist münti. Tütretütar Elin kirjutab oma vanaema armsaks ning mõistvaks vanaemaks. Niisugused vanaemad on meil paljudel ju olnud, kõik ei ole pääsenud raamatusse. Ema(de)ga on aga kummastavam, ägedam ja võimuvõitluslikum suhe, on seegi teada asi. Mis vahest ühe või teise vanaemasid ja emasid eristab, on nende vaimsed ja kunstilised võimed. Vanaema Ella oli andeks joonistaja, ema paras boheemlane, endine näitleja, kes tõsi, ei andnud eluvõitluses sugugi nii kiiresti alla. Pagulase päevad ja tunnid, eriti Inglismaal, kujunesid tõeliseks võitluseks ellujäämise nimel. Lisaks üldine suhtumine sissesõitjatesse. Lihtsam rahvas õieti ei teadnudki midagi meie riigi ja rahva okupeerimisest, ei mõistetud, milleks tuldi n.-ö. nende kaela peale elama. Kui lihtne on olla naiivne ja esitada küsimusi: oli seda vaja, miks juhtus, kas teisiti ei saanud? Epateerin ajakohasusega ja tsiteerin mõtted 1969.aastast : „ Inglise elu oli tõesti muutunud mugavaks ja igapäevaseks. Eestlased olid jäänud oma seltskonda, aga sulandunud Inglise ühiskonda, olles valgenahalised ja tagasihoidlikud. Uued immigrandid, kes nende asemele tulid Jamaikast, Indiast ja Pakistanist, ei olnud nii alandlikud. Uus laine uhtus üle tööstuslinnade nagu tsunami. Bradfordist sai Pisi-Pakistan. Mehed kükitasid tänaval, toitu visati akendest hoovi, terved linnaosad lõhnasid curry`st ja rõkkasid India muusikast. Jamaikalastega oli veel suurem häda. Kultuurierinevused ja arusaamised olid koomilised, kui mitte traagilised! Naised vajasid oma lastele toetust, aga igal lapsel oli erinev isa, ühtegi ei saanud nimetada perekonna pereisaks. Inglased said lõpuks tõesti aru, mis tähendab „teine kultuur“, teised kombed. Pealegi ei olnudki need välismaalased, vaid „omad“, tulnud kolooniatest koju, ema rüppe, neid ei olnud kerge sõimata ega solvata. Uued nõudsid oma „õigusi“, ei jäänud oma „seisusesse“, nad mässasid ja möllasid ja muutsid vanaaegse ja meieaegse Inglismaa pärismaalastele tundmatuks. “Paras!“ oli Liki kommentaar, kui luges suurematest madinatest Bradfordis või Notting Hillis. Sellega ta väljendas oma võidutunnet, lõpuks pudrust väljasöömist, mis oli kestnud liiga kaua ja nõudnud liiga palju ohvreid.“
Elin Toona abiellus ja asus elama USA-sse, ema Liki läks pärast Ella voodissejäämist pensionile. Vanaema suri 21.juulil 1974 Londonis.