Tiina Laanem. Sidrunid ja siilid

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, piima joomas, kuid nende kujundite kaudu inimesi iseloomustada tundub naljakas. Siiski -, vabakutseline näitlejanna Nora tupsutab hommikuti silmaaluseid sidrunimahlase veega ja joob paari sidruni sisu. Tema, jah, arvab end olevat sidruniusku, sest need väga hapud viljad peaksid aitama „väsimuse, tujutuse, vanaduse, vaimunõtruse ja kõigi teiste koleduste“ vastu. Daam sidrunkollase kleidiga… Koomilist münti lisab, vähemalt minu arvates, uue rahvameelsete partei rajamise kirjeldus ning Ralfi vanaonu Kusti eluvaatlus koos sitaveoga. Pealegi turtsub Kusti kui siil… Minevikuvarje otsitakse ka, seda vanade kirjade leidmist ja nende üle arutamist on sageli ilukirjanduses kasutatud, ei midagi uut.
Ilmselt tahab autor kõnelda nn. tegusaid indiviide hävitavast ükskõiksusest, rutiinist, enesekaotamisohust, tüdimusest, peataolekust. Kuid kujutletu valgub laiali. Liiga palju detaile, mis kipuvad kuhjuma, nii et ükski ei osutu lõppkokkuvõttes põnevaks või oluliseks. Mõned viited ja seigad jäävad arusaamatuteks. Miks osutatakse konkreetses kontekstis Kunda kultuurile ning Lembitule endale? Nõnda näib trafaretne viidegi, et igas sadamas on keegi, kel eestlase verd. Siis veel majauss kui mäletamiste kandaja, mis võinuks muutuda oluliseks märksõnaks, kuid jäi välja arendamata. Vundamendi seest leitud aardekarp lisas küll mitukümmend rida, aga ei öelnud mitte midagi. Järgnev võimaldab ehk mõista autori positsiooni ja ühtlasi minuga polemiseerida: „“Meil on Ralfiga ühine kirg,“ ütleb Nora ja viskab jala üle põlve. „Tuli välja, et me mõlemad sõltume sidrunitest. Veider, kas pole?“ „Mida sa silmas pead?“ küsib Aljo, julgustades teist edasi rääkima. „Sidrun tähendab ju midagi värsket,“ lausub Nora mõtlikult. „Ja meil on pidev vajadus millegi värske järele.“ „Et silmad säraks ja tülpimus üle läheks?“ küsib terapeut. „Jah, ilmselt küll.“ „Ükskord avastasin, et pigistan sidrunit juba peaaegu igale toidule peale, et see maitsed esile tooks,“ lisab Ralf omalt poolt. „Muidu tundub tuim.“ „Või nii,“ noogutab Aljo / terapeut-ML / mõtlikult pead. „Vahel joon lihtsalt sidrunimahla,“ jätkab Ralf. „ See tõmbab pildi selgemaks ja aitab vist isegi keskenduda. „Varsti tuleb keskendumisõpetus koolides kohustuslikuks aineks teha,“ täheldab Nora kõrval istuv lühikest kasvu siilisoenguga mees. „Vist küll,“ nõustub Ralf. „Ühe asja juures püsimine nõuab ikka sangarlikku kannatust.“ /---/ „Mõnikord on lausa piinlik,“ jätkab Nora. „Eriti tööga seoses. Uues lavastuses alustan ikka suure õhinaga. Aga need tükid, mis pikalt laval püsivad, oh jumal, kohati tuleb niisugune tüdimus peale, et vaevu suudan seda varjata. Võiks ju rollis vaikselt küpseda ja areneda, aga ei, mina kibelen juba edasi minema. Mängulist kaob ära.“ „Sa suudad vähemalt pause taluda,“ sekkub Ralf muiates. „Üks tuttav just rääkis, kuidas teda tabab sümfooniakontserdil eriti kirgas tunne siis, kui muusikas pikem paus tehakse. Kuramus! Mina ainult ootan, et nad jälle kiiresti mängima hakkaksid.“ Korraks ringi vaatav Ralf näeb enda ümber noogutavaid päid, kõik on temaga nõus. „Üks asi on veel hirmus,“ jätkab Ralf. „Midagi ei seisa enam meeles. Trehvad kellegagi kokku, räägid juttu, aga veerand tundi hiljem ei mäleta enam tuhkagi. Millest me jutustasime? No kurat, ei tule meelde, täitsa kohutav.“ Hetkeks hinge tõmbav Ralf sügab laupa ja imestab eelpool öeldu üle veel kord. „Infot tuleb metsikult peale,“ kurdab ta edasi.“ Teinekord vaatad koosolekul enda ümber istuvaid kujusid. Täielikult kalapilgud! Heal juhul mäletavad midagi eilse ja tänase kohta, aga ärge jumala eest kaugemalt küsige. Must auk, mõne üksiku ähmase piirjoonega.“ „Mul oleks ikka sama soovitus,“ katkestab Aljo teda vaikselt. „Nädalavahetus on tulemas. Tehke endale üks täiesti tühi päev. Nii tühi, kui suudate.“