Holger Kaints. Lennukivaatleja

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt venelastest elule allajääjate ja joomameeste (Valeri, Nikita, Igor, Roman, ka Tauno jt.) seltskonnas. Pange tähele, ta pole asotsiaal sõna täpses tähenduses: mees suudab vahel isegi alkoholist loobuda, tal on mingi katus pea kohal, leibki laual, ja mis kõige olulisem, on aus oma kaaslaste suhtes. Ega neile iseseisva Eesti elu eriti ei istu: kes endine kagebešnik, kes igavene Hruštšovi imetleja, kes sõjaväelane, kes tõsimeelne kommunist, minajutustaja kunagine sõjatehase tööline. Nüüd siis lennukite jälgija. Nimelt arvab ta, et Eestis on kindlasti ka salavanglaid ja need suured lennukuid, mis ei lenda graafiku järgi, veavad vange siia. Selle ajakirjanduses liikunud fakti tõestamiseks läheb ta isegi raamatukogusse, et jälgi taga ajada. Suurem osa raamatust kulub küll Vunderi turuteekondade, viinahankimise ning joomise, väljaüüritud korteri keldris raamatukastides tuhnimise ning muu igapäevaelu täitvate toimingute kirjeldamiseks. Kuid põhi-iva seisneb hoopis selles, et ühel päeval „märkab“ vaene mehike, kuidas üks must auto, seega KAPO, jälitab teda. Põhjus: mees jälgib ju lennukeid, teab täpselt, mis toimub! Nii kavatsebki ta enne, kui kinni võetakse, ka Euroopale „tõde teatada“. Ent ütleme etteruttavalt, need BMW-mehed ajavad palju proosalisemaid asju - hurtsikute all on ju hinnaline maa, mida tahetakse osta… Leidub ka väga odavalt müüjaid, pärast hea samagonni või mõnd teist sedasorti rüübet osta. Vunderi kirjakirjutamise ning -tõlkimise protsess toimub üsna koomiliselt, kuid raamatu lõpp on traagiline. Õieti kohtab traagilist paljude käekäigus. Lennuväljaäärset daatšade keskkonda oma tragikoomika ja tüüpkarakteritega on kujutatud inimlikult, koguni sooja kaastundega. Kõige enam pälvib pilget KAPO, eks teisedki meite elu tahumata nurgad. Igatahes kinnitab Vunder, et temal küll seda riiki pole vaja. Ja lugedes mõistad, et nendel seda pole tõepoolest vaja. Kui, siis ainult arsti juurde minekuks (peksmishaavad) ja toetusraha saamiseks… „Lennukivaatleja“ on Mari Saadi „Lunastaja“ kõrval juba teine uuem belletristlik käsitlus nõukogude inimeste saatusest pärast okupatsiooni. „Lennukivaatleja“ näitab õige mitut elu, mitut võimalikku elustiili tänapäeva Eestis. Tekib küsimus, kui palju niisuguseid elulookesi on Ida-Euroopas tegelikult, kui palju leidub kirjanduslikke tekste toimunu tagajärgede kohta? Ei hooli suur Venemaa oma ustavatest poegadest nende kurvastuseks suuremat, ehkki endiselt usutakse müüti kommunismist, vendlusest ja võrdsusest. Kuulake Vunderi varianti: „Kaks aastat, mis ma TPI-s käisin, enne seda, kui mind sõjaväkke võeti, sõitsin ka mina selle trammiga. Sel ajal olid trammis konduktorid ja hõiskasid heleda häälega üle vaguni: „Telliskivi!“, „Volta!“, „Erika!“, „Sitsi!“ ja nii edasi. Ühele trammikonduktorile lõime poistega koeruse pärast külge. Ta oli noor ja meie meelest natuke lihtsameelne, ebahariliku nimega: Oktjabrina. Eesti keeles oskas ta ainult mõnd üksikut sõna, näiteks trammipileti hinda öelda, meie aga lõõpisime temaga just eesti keeles. Meie jutt pani ta alati punastama, ja kui me oma kahemõtteliste naljade peale naerma hakkasime, lõkerdas tema kaasa, vahel lausa suu kõrvuni. Küsisime talt alati lüpsisooje pileteid: tolleaegsetel konduktoritel rippusid piletirullid rinnal ja Oktjarbina rind polnud just kõige tagasihoidlikuma kumerusega. Kolm aastat hiljem rääkisin ma vene keelt paremini kui eesti keelt, sest ma ei olnud kogu soldatiaja jooksul ühegi eestlasega kokku juhtunud, puhkust mulle ka ei antud. Minu üle poleks küll sel kombel irvitada saanud, nagu me ise Oktjabrinat nöökasime, aga vahepeal tekkinud aktsendi ja takerduma kippuva väljendusoskuse pärast tundsin ma piinlikkust, nii et kohe õpinguid jätkata ma ei tahtnud. Keeleoskus taastus mõne kuuga, õpinguteele aga lõin ma jäädavalt käega. Tundsin, et koolipingi nühkimisest on mul villand. Ma ei osanud muud targemat teha kui võtta kätte sõjaväeosast saadud suunamine, mille enamik teisi lihtsalt minema viskas, ja astuda Tallinnas ühe sõjatehase kaadriosakonna uksest sisse. Enesele teadmata olin oma saatuse sellega ära määranud.“
Holger Kaints on kirjutanud ka ulmejutu “Teekond mäetipu poole“.