30. sept 2009

Paavo Piik. Kokkuplahvatus

Luulekogu jõudis minuni igati sümpaatsel moel, tuli ise, nii polnud vaja oodata sundeksemplari saabumist Rahvusraamatukogusse. Kevadiselt kirjandusfestivalilt Tallinnas jäi meelde autori täpne vastus minu natuke kummalisele küsimusele põlvkondadest. Ka tema varasemad luulekogud on mind huvitanud ja usun, et need sobivad igas eas lugejale, ehkki nooremad mõistavad „Kokkuplahvatuses“ sageli kasutatud märksõna üksindus-üksildus just ealäheduse tõttu teisiti, küllap paremini. Kogus on isiklikumaid ja sotsiaalsemaid, koguni kriitilisi tekste vaat et pooleks. Kuid autor ei doseeri millegagi üle. Nähtavasti on ta juba jõudnud mõistmiseni, mida üldistan luuletaja enda ridadega, ja mis pärinevad natuke pikemast luuletekstist: „Eks see ole ikka nii - / mis kauge, tundub tähtsam, / kui mis nina ees. / (Sest selle poorid ei ole / nii hästi näha.)“ Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega ( fs, Künnap, Rooste), üldistatult - nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople. Alati sooviks tsiteerida mitut teksti, seekordne valik ütleb kommentaaritagi mis vaja: „Tühjuse tuhudes ja võib-olla / on seal ka natuke autentset nukrust hulgas / oleme lõputult sarkastilised / ja linn toob taaskord välja me halvimad küljed. / Ma oskan lõhkuda nagu eikeegi teine, / lüüa tükke küljest nii Kreeka marmorilt / kui Varanasi vandlilt / võimsa õpetatud haamriga, / mis puutub õnnekäsitlustesse. / Ma oskan tappa vange võtmata. - / Üle ahervaremate liigume, / ambitsioonikad, enesekesksed, edevad, / midagi üles ehitamata, / ja linn toob taaskord välja me halvemad küljed.“

1 kommentaar:

Oop ütles ...

Kirjaviga sõnas 'ebatäiuslikkus' on armsalt asjakohane.