Kui traditsioonilised terminid on suuremal või vähemal määral arusaadavad ning harjumuspärased, siis elektrooniline keskkond on kõige hea kõrval toonud nähtavale ka ebakõlad terminoloogias. Kasutajad on tihtilugu segaduses, suutmata otsustada, mis õige, mis vale või kellelt nõu küsida. Eri teooriakäsitlustes, kus mingi valdkonna või koolkonna esindaja oma valikuid argumenteerib, on ka erinev terminikasutus mõneti põhjendatav. Probleemid saavad alguse juhul, kui terminid hakkavad suunama protsesse või muutuvad liigitustähisteks. Sama mõiste erinevad määratlused tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust.
Hulganisti esmapilgul arusaamatuina tunduvaid termineid on seotud infotehnoloogiaga. Jättes kõrvale eelmainitud valdkonna eriomased terminid, on palju ka selliseid mõisteid, mis on väga tihedalt sisuga seotud. Terminoloogidelt oodatakse tavaliselt n-ö valmis lahendusi. Siinkohal on paslik veelkord meelde tuletada, et termineid ei loo pelgalt terminoloogid, olgu nad siis filoloogid või mingi valdkonna asjatundjad. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminikorrastuses suur kaal kokkulepetel. Mõiste panevad paika ala asjatundjad ning filoloogid jälgivad keelekorrektsust. Esmapilgul võib küll tunduda, et liites traditsiooniks kujunenud terminile näiteks sõna „elektrooniline”, olekski probleem justnagu lahendatud. Termin kuulub aga ühte kindlasse mõistesüsteemi ja kui on muutunud mõiste ise (tähendus), tuleb leida ka uus tähistaja (termin). Elektrooniline keskkond on kaasa toonud täiesti uue mõistesüsteemi, mistõttu ei saa traditsiooniks kujunenud termineid niisama lihtsalt teise süsteemi ümber tõsta, kuigi hõlbustaks taoline moodus ka terminoloogide tööd.
Üheks kujukaks näiteks võib tuua arutelu terminite „kodulehekülg“, „koduleht” ja „veebisait” teemal. Probleemiks kujunes terminite leht-lehekülg-sait kasutus. Oleme harjunud trükitud raamatuga, mille iga lehekülg järgneb loogiliselt eelmistele. Veebi lehitsemine pole lineaarne, lugejad (kasutajad) n-ö hüppavad lehelt lehele ja ka ühelt veebisaidilt teisele. Kitsamas ringis on eelmainitud teemat juba käsitletud, kuid on asjakohane jagada seda ka laiema lugejaskonnaga. Järgnevalt selgitus „E-teatmiku” autorilt Heikki Vallastelt:
Valdav enamik võrguterminitest on pärit inglise keelest sel lihtsal põhjusel, et Internet ise sai alguse USA sõjaväe arvutivõrgust Arpanet. Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja – Internet on ülemaailmne "võrkude võrk" ehk üle tavaliste sideliinide kokku ühendatud arvutivõrkude võrk. Teisiti öeldes, Internet on see füüsiline keskkond, kus informatsioon liigub. "World Wide Web" ehk veeb on aga kõigi Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Veebileht sarnaneb tavalisele raamatulehele, kus leidub nii teksti kui pilte. Et arvuti teaks, kuidas neid ekraanile kuvada, on tekstile ja piltidele lisatud HTML-keele märgendid. Põhimõte on pärit trükiasjandusest, kus käsikirjatekstile lisatud märgendid näitavad, kui suur peab tekst olema, kus peab olema rasvane kiri ja kus kaldkiri, kuhu tuleb paigutada pildid jne.
Peale veebilehtede liiguvad Internetis ka elektronposti sõnumid, failid jms. Sellepärast ongi inglise keeles kasutusel kaks terminit "net" ja "web" – üks füüsilise keskkonna ja teine selles keskkonnas asuvate veebilehtede tarvis. Tavakeeles tähendavad mõlemad võrku – üks kalavõrku ja teine ämblikuvõrku.
Nüüd siis veebisaidist. Ega see eesti hääldusele mugandatud "website" just eriti kaunis sõna ole, aga paraku pole ka sakslased, prantslased, itaallased ega ka hispaanlased leidnud midagi omakeelset selle mõiste tähistamiseks. Probleem algab sellest, et mitmeski keeles ei ole erinevaid sõnu kalavõrgu ja ämblikuvõrgu jaoks – võrk on võrk.
Veebist kui maailma kõigi veebilehtede kogumist oli juba juttu. Et neid lehti oleks võimalik üles leida, on Interenetis kasutusel Interneti-aadresside ehk IP-aadresside süsteem. Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale "veebikrundile" ehk veebisaidile. Ehitusterminoloogias tõlgitakse "construction site" küll "ehituskrundiks" või "ehitusplatsiks", aga ega "veebikrunt" või "veebiplats" kõla paremini kui "veebisait". Niisiis, igale IP-aadressile saab teha veebisaidi nii nagu igale postiaadressile saab teha ehituskrundi. Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetatada seda esilehte "home page" või lühemalt "home", mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).
Samalaadseid mõisteid selgitav sõnastik on leitav: http://vallaste.ee/
Hulganisti esmapilgul arusaamatuina tunduvaid termineid on seotud infotehnoloogiaga. Jättes kõrvale eelmainitud valdkonna eriomased terminid, on palju ka selliseid mõisteid, mis on väga tihedalt sisuga seotud. Terminoloogidelt oodatakse tavaliselt n-ö valmis lahendusi. Siinkohal on paslik veelkord meelde tuletada, et termineid ei loo pelgalt terminoloogid, olgu nad siis filoloogid või mingi valdkonna asjatundjad. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminikorrastuses suur kaal kokkulepetel. Mõiste panevad paika ala asjatundjad ning filoloogid jälgivad keelekorrektsust. Esmapilgul võib küll tunduda, et liites traditsiooniks kujunenud terminile näiteks sõna „elektrooniline”, olekski probleem justnagu lahendatud. Termin kuulub aga ühte kindlasse mõistesüsteemi ja kui on muutunud mõiste ise (tähendus), tuleb leida ka uus tähistaja (termin). Elektrooniline keskkond on kaasa toonud täiesti uue mõistesüsteemi, mistõttu ei saa traditsiooniks kujunenud termineid niisama lihtsalt teise süsteemi ümber tõsta, kuigi hõlbustaks taoline moodus ka terminoloogide tööd.
Üheks kujukaks näiteks võib tuua arutelu terminite „kodulehekülg“, „koduleht” ja „veebisait” teemal. Probleemiks kujunes terminite leht-lehekülg-sait kasutus. Oleme harjunud trükitud raamatuga, mille iga lehekülg järgneb loogiliselt eelmistele. Veebi lehitsemine pole lineaarne, lugejad (kasutajad) n-ö hüppavad lehelt lehele ja ka ühelt veebisaidilt teisele. Kitsamas ringis on eelmainitud teemat juba käsitletud, kuid on asjakohane jagada seda ka laiema lugejaskonnaga. Järgnevalt selgitus „E-teatmiku” autorilt Heikki Vallastelt:
Valdav enamik võrguterminitest on pärit inglise keelest sel lihtsal põhjusel, et Internet ise sai alguse USA sõjaväe arvutivõrgust Arpanet. Internet ja veeb on kaks täiesti erinevat asja – Internet on ülemaailmne "võrkude võrk" ehk üle tavaliste sideliinide kokku ühendatud arvutivõrkude võrk. Teisiti öeldes, Internet on see füüsiline keskkond, kus informatsioon liigub. "World Wide Web" ehk veeb on aga kõigi Internetis leiduvate veebilehtede kogum. Veebileht sarnaneb tavalisele raamatulehele, kus leidub nii teksti kui pilte. Et arvuti teaks, kuidas neid ekraanile kuvada, on tekstile ja piltidele lisatud HTML-keele märgendid. Põhimõte on pärit trükiasjandusest, kus käsikirjatekstile lisatud märgendid näitavad, kui suur peab tekst olema, kus peab olema rasvane kiri ja kus kaldkiri, kuhu tuleb paigutada pildid jne.
Peale veebilehtede liiguvad Internetis ka elektronposti sõnumid, failid jms. Sellepärast ongi inglise keeles kasutusel kaks terminit "net" ja "web" – üks füüsilise keskkonna ja teine selles keskkonnas asuvate veebilehtede tarvis. Tavakeeles tähendavad mõlemad võrku – üks kalavõrku ja teine ämblikuvõrku.
Nüüd siis veebisaidist. Ega see eesti hääldusele mugandatud "website" just eriti kaunis sõna ole, aga paraku pole ka sakslased, prantslased, itaallased ega ka hispaanlased leidnud midagi omakeelset selle mõiste tähistamiseks. Probleem algab sellest, et mitmeski keeles ei ole erinevaid sõnu kalavõrgu ja ämblikuvõrgu jaoks – võrk on võrk.
Veebist kui maailma kõigi veebilehtede kogumist oli juba juttu. Et neid lehti oleks võimalik üles leida, on Interenetis kasutusel Interneti-aadresside ehk IP-aadresside süsteem. Tavaelus ollakse harjunud mõtlema, aadressid on ainult majadel, kuid tegelikult on aadressid ka tühjadel kruntidel, kus (veel) maju ei ole. Internetis saab iga soovija endale hankida IP-aadressi, mis vastab mingis konkreetses veebiserveris (Internetiga ühendatud arvutis) paiknevale "veebikrundile" ehk veebisaidile. Ehitusterminoloogias tõlgitakse "construction site" küll "ehituskrundiks" või "ehitusplatsiks", aga ega "veebikrunt" või "veebiplats" kõla paremini kui "veebisait". Niisiis, igale IP-aadressile saab teha veebisaidi nii nagu igale postiaadressile saab teha ehituskrundi. Nii nagu igas majas on teatud arv kortereid, on ka igal veebisaidil mingi arv veebilehti. Nagu igal korteril on oma number, on ka igal veebilehel oma aadress ehk URL, mille järgi seda on võimalik üles leida. Kui nüüd veebikasutaja läheb mingile IP-aadressile, siis avaneb talle kõigepealt sellel aadressil asuva veebisaidi esileht, kust saab hõlpsasti liikuda sama saidi teistele lehtedele. Inglise keeles on kombeks nimetatada seda esilehte "home page" või lühemalt "home", mistõttu ka teistes keeltes on hakatud veebisaidi esilehte kutsuma koduleheks (nt soome k. kotisivu).
Samalaadseid mõisteid selgitav sõnastik on leitav: http://vallaste.ee/
2 kommentaari:
Kas "veel kord" kirjutatakse kokku või lahku?
'Veel kord' kirjutatakse lahku.
Sedasorti kõhkluste hajutamiseks on alati hea igaks juhuks ka ÕS-i kiigata
http://www.eki.ee/dict/qs2006/
Siiri Lauk
Postita kommentaar