Hando.Runnel. Väravahingede kriuksumist kuulnud ehk mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde

Pealkirja teine pool on täpne ja igaühele selge. Esimese osa tähendus selgub siis, kui kogu raamat on läbi vaadatud. Runneli proosaraamatut või sõnavaramut, (mõttevaramu sobib samuti), esimese väljendi noppisin Jan Kausi arusaadavast ja piisavast järelsõnast, ei saa lugeda kui lugu. Õigupoolest ei sobigi Runneli kogumikku ühtejärge lugeda, nagu entsüklopeediatki, vaid tuleb võtta vajaliku enesetunde või teadasaamise korral kätte. Võib-olla tulekski „Väravahingedega…“ tutvumist alustada tagant otsast, sissejuhatavad sõnad ei ole liigsed, sest Runnel on omamoodi kirjutaja ja luuletaja. Mis tähendab, et iseseisev mõtleja, keda ei mõjuta tuli, vesi ega riigikord. Seda kinnitas ka ETV-s vaadatud portreesaade, kus nägin esmakordselt Runneli naeruvirvendust. Ka tuleb Runneli nägu nähes silme ette Kaljo Põllu graafika.
Runneli mõttevalda kuuluvad eesti kultuur, ennekõike teadagi kirjandus, inimesed ja kõlblus. See kõik räägib ennekõike temast endast. Runneli elutarkus näib toetuvat suuresti skeptitsismile, kui mõelda ka varemloetud esseistikale. Igaüks teab, kes vähegi luulet lugenud, et Runnel on olnud aatelaulik, ajalaulik, maailmavaatelt konservatiivne isiksus, kes ei tagane kröömigi kristlikest ja rahvuslikest väärtustest. Eks olegi nooremad mehed Runnelile ette heitnud, et ta polevat päriselt kohanenud teisenenud ajavaimuga. Kas see tähendab, et inimelu põhitoestus on muutunud? Järele mõeldes saab ent igamees aru, et poeet on distantseerinud sellest küljest, mis sülitab igipõlistele kogemustele, ausale isamaa-armastusele. Tema tõsidus on teadjamehe oma. Kestmine ja mäletamine on kindlad märksõnad olnud tema loomingus algusest peale. „Väravahingedest…“ kostub vaikselt ja lühidalt, ent seda mõjusamalt autori arusaam kohast, kus ta on oma elu elanud. Tõsi ta manitseb sageli, aga ehk me vajame ja ootamegi kellegi õpetussõnu, meeldetuletust, miks me oleme siin. Runnel annab välja sarja „Eesti mõttelugu", kuid ka loob seda. Võimalik, et see vägev töö on teda inspireerinud sellegi raamatu loomisel. Igal juhul sobib „Väravahingede…“ asetada riiulis teiste valgekaaneliste sekka. Kuidas siis Runnel ütlebki - näiteks aatemeeste kohta: „Need, keda pilgati; need, keda pilgatakse; Need, kelle pilkamisest elataksegi.“ Märksõna väravad lõpulaused kõlavad nõnda: “Maalapsed on kõik kuulnud väravahingede kriuksumist. Need hääled jäävad meelde kui mingisugused avara elu hääled. Uusaegsed väljadel vedelavad heinapallid ei pääse kunagi enam küünidesse. Nad on kui kodutud lapsed endise maalapse meelest. On asju, mille juures keegi ei saa midagi teiseks teha ega aidatagi enam.“ Ja tekst sõna kohta lõpeb nii: “Kõlbelise isiku hävitamine sõna abil kestab ja koguni süveneb nüüd ja siinsamaski, tohime taas kurta. Pidage meeles, mida arvab Runnel lugejast: „Ning iga luuletaja, iga autori viimane igatsus on - igatsus lugeja järele.“ Ja viimaseks vabadus: „Sellest oleme nii palju rääkinud!“