Tule, ma jutustan sulle loo. Noori autoreid` 08

Kokku 19 kirjutajat. Meil on mõnestki asjast nappus käes, aga kirjanike puudust Eestis ei tule. Seekord panen kirja hoopis need, kes vähemtuntud või täiesti uued nimed: Kara Lynn, Liisa-Lotte Käärd, Põim Kama, Jüri Reimand, Ralf Sauter, Silja Paulus, Dagmar Lamp, Natasha Bluu, Kristo Viiding, Andris Reinman, Piret Jaaks, Martin Oja. Kogumiku on koostanud Dagmar Lamp ja toimetanud Berk Vaher. Muidugi on väljaanne tänapäeva noorte inimeste nägu, õnneks mitte tige, kuid pilav ja salvav küll, ja eeskätt neid endid puudutavaid probleeme haarav. Emata lapse teemast lapsehoidmiseni välismaal välja. Peaaegu kõik tekstid on sotsiaalse alatooniga, mõni globaalselt mõtlev (Jim Ashilev). Teadagi, ühel õnnestub ühiskonnakriitika paremini, teisel nõrgemalt. Paari teksti pean ise üsna nõrgukeseks, aga ei hakka algajatele näpuga näitama, st. ära nimetama. Noor olevus on palju tundlikum kui kriitikaga pargitud vanem. Ühe noorima autori, Ralf Sauteri „Huulepulgadraama“ on huvitava süžeega ja kirjas ka päris kenasti. Tähelepanu - mitmes tekstis on sisse toodud prostitutsiooni teema ja päris novelliliku puändiga (nt. Piret Jaaks, Natasha Bluu). Ise nautisin sedapuhku küll juba nime teinud Vahur Afanasjevi (enese)irooniat või sarkasmi koos kõigega, mis võib üht inimest Euroopa Liidu südames elades tabada. „Tagasi karu perse ehk seitseteist ilusat hetke“ kiikab ühest nurgast nn. usupropagandistide ja rahva naiivsust ärakasutavate (siin budistide) rahateenimissüsteemi – „Om money, bad me hum, money, bad me hum.“ Keegi tõmbab ikka kellelgi naha üle kõrvade, uurige järele, kes kellel… Dagmar Lambi „Tiidu uus korter“ ja Silja Pauluse „Maatüdruk ja uss“ jäid meelde ootamatu lõpu tõttu. Teistest vanema kirjutaja Anna-Maria Penu „Ööd on siin mustad“ on lustakas lugu Hispaania noormehest Juliost, keda meie kaunis saaremaastik koos alkoholiga „hulluks“ ajab, ning kuulub pigem pilkavate tekstide sekka. Põim Kama on teemaks valinud kaks meest, kellest üks koduga ja teine koduta. Koolides võiks „Tule, ma jutustan…“ soovitada ka gümnaasiumiõpilastele. Katke Liisa-Lotte Käärdi loost „Lärmiküla lapsed“ : ““Jah, vaadake, see oleks kodule palju lähedamal ning ma saaksin endale uue keele suhu,“ lõksutasin oma keeleneeti üles-alla. Ei, päriselt ka, ma ei tea, mis mind valdas sellel hetkel. Ma vahetasin välja musta kohvi ja croissant`id Bullerby laste vastu? Ning kõige hämmastavam oli tädi Maia vastus seal teisel pool lauda: „Oh, lapseke, see pole üldse probleem. Ma saan sinust aru! Kui vaid teised tüdrukud ka nii mõistlikud oleksid!“ Kes sellest aru ei saanud, olid mu sõbrannad. „Sa läed mingit Liljat panema!“ viskas väga vihane ja pohmis Siiri. Ma ei saanudki aru, kas teda häirib, et ta on Rootsis käinud ja Prantsusmaal mitte ning ma lasin ta reisimise plaanidele vee peale, või proovib ta mulle aru pähe panna. „Vaata, see on kodule lähedamal. Ma võin tihedamalt sinuga kokku saada,“ piuksusin haledalt. Ma ei tea, miks ma proovisin end vabandada. „Sa lähed sakste sitta kraapima!“ teatas ta vihaselt. Mind üllatas kuulda sellist väljendit 19-aastaselt tüdrukult, mitte oma vanaemalt. Sest Siiri uskus, nagu ka mu perekond, et ma tahan kodule lähemal olla. Hüvasti couture, ma lähen Bullerby laste maale! "Olgu, ma kordan veel kord üle, et ma seisan korteris, milles on üheksa tuba ja millel on seinal originaal-Warhol. Ma olen au pair , majapidajanna, lastega ma eriti ei tegele. Ma valmistan hommikuks puuviljasalati, korjan nõud. Söödan-joodan jänese, kaks merisiga ning kõrbehiired. Ma ei üllatu, kui poisi toast leian aknalaualt surnud teod ning ühe selle karbitu nälkja mööda akent vabaduse poole roomamas. Ma koristan korterit kaks korda nädalas teisipäeval ja neljapäeval. Ökoloogiliste koristusvahenditega. Isegi mu kindad on taaskasutatavast kummist! Tase! Ma viskan kilekottidesse pressitud prügi kaks korda päevas prügišahti. Mulle kangastuvad Lasnamäe prügišahtid, kus ma nägin kord rotti mööda seda ligast seina seitsmendalt korruselt kaheksandale ronimas. Siin tulevad prügiautod ja imevad šahtidesse visatud prügi välja. See seletab miks rotte pole.“ Kirjeldus jätkub…, mina aga lõpetan.