Pärast kirjandusfoorumi "Paabeli raamatukogu" kuulamist, mis kõigile teadaolevalt toimus 11.12.-12.12. Rahvusraamatukogus,üks tükike ka viimasel õhtul Kirjanike Majas, tahaks ju midagi ka arvata, sest küllap põhjalikumaid ülevaateid teevad teised nimed. Minu arvates, ja küsitletud kolleegide meelest,oli üritus kaasahaarav. Kordagi ei tekkinud tunnet, miks ma siin küll istun. Esinejate nimed on kõik Paabeli raamatukogu lehel ja KL-i kodulehel kirjas, seepärast ma neid üle ei korda, aga kõik kirjanike räägitu oli päris põnev ning ilmekas. Avas üsna hästi esinejate loomust, kuid ülejäänudki kirjandusega igal sammul silmitsi seisvad persoonid pajatasid toredasti. Viimase lausega on ettekannetele hinnang antud. Aga kohal olid ju ka kuulajad, eriti rohkesti just esimesel päeval, ning nende hulgas oli tubli kolmveerand lugejaid-raamatukoguhoidjaid. Neid tänades küsin, kuhu küll on kadunud eesti kirjanikud-lugejad? Miks vähemalt kõik need, keda juhtusin vaheaegadel silmama raamatute jõulumüügil lettide juures, ei astunud sisse foorumiruumi? Teemaks oli ometi kirjandus. Kirjandus, armsad eesti kirjanikud! Juttu tehti teie saatusest, kohast, väärtusest, tähendusest, olemisest, lugemisest, levikust, mõtetest..., neid märksõnu leiduks veelgi, aga peamine, kas teid ei huvitanud kirjandusfoorumi pealkirjas esitatud pärimine, kuidas teda, kirjandust siis, nähakse või kas ülepea nähakse? Esinejadki olid ju valdavalt kirjanikud, head kirjanikud! Luulet lugesid noored autorid, see võiks ju intrigeerida? Mõneti on puudumine muidugi andeksantav, sest küllap kõik kirjutasid meile uusi tekste.
Igal juhul unistan, et küsimustele, mida ise esitasin,lisaks mõnele ettepanekule, kunagi keegi KL-i esindajatest siiski vastab. Kuna ees terendab lugemisaasta, siis peame olema valmis erinevateks poleemikateks, mõttevahetusteks, ent teisalt ka ühiselt kõrvale lükkama tühitekste ja loba, kirjutagu neid siis kui tahes kaunis või ennast hindav inimene. Eesti ilukirjandust, päriskirjandust, paremat sõna hetkel ei leia, tuleb kaitsta devalveerimise eest. Muidugi mõõdab aeg meist igaühe tegemisi, leiab koha ka kõigile eesti kirjanikele, ent sellele vaatamata ei tohiks me oma kirjanduslikku, sõnatundlikku maitsemeelt lasta käest sisult odava, kuid vahel kalli reklaami eest müüdud kaupa haarates... Ma olen ikka veel vapustatud 8.detsembril nähtud saate "Vabariigi kodanikud" esinejate valiku üle, sealt eetrisse jõudnud tõelise mõttetühjuse pärast. Kas tõesti üks keskpärane eesti näitleja või tundmatu beibeilus raamatutega tegeleja tõuseb lisaks kõigele veel kirjandustäheks? Arvamusliidriks? Ja ülejäänutegi sõnavõtud sunnivad pead raputama ja viisakalt pobisema, hoidku küll... Kuidas selline asi üht mu lemmiksaadet tabas? ERR kingib kirjandusele nõnda harva ja vähe aega, sellel on kullahind, rohkem veel, ja nüüd läks see aeg tühja. Ent eesti kirjandus elab edasi, lugejad on otsustajad, ega siin ei tohi etteheiteid teha, ent mõtteid sobib ikka vahetada.Lisan oma ettekande "Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!", kus üritan vaadelda 2009. aasta kirjanduselu n.ö. lugeja positsioonilt. Siin ta on.
Igal juhul unistan, et küsimustele, mida ise esitasin,lisaks mõnele ettepanekule, kunagi keegi KL-i esindajatest siiski vastab. Kuna ees terendab lugemisaasta, siis peame olema valmis erinevateks poleemikateks, mõttevahetusteks, ent teisalt ka ühiselt kõrvale lükkama tühitekste ja loba, kirjutagu neid siis kui tahes kaunis või ennast hindav inimene. Eesti ilukirjandust, päriskirjandust, paremat sõna hetkel ei leia, tuleb kaitsta devalveerimise eest. Muidugi mõõdab aeg meist igaühe tegemisi, leiab koha ka kõigile eesti kirjanikele, ent sellele vaatamata ei tohiks me oma kirjanduslikku, sõnatundlikku maitsemeelt lasta käest sisult odava, kuid vahel kalli reklaami eest müüdud kaupa haarates... Ma olen ikka veel vapustatud 8.detsembril nähtud saate "Vabariigi kodanikud" esinejate valiku üle, sealt eetrisse jõudnud tõelise mõttetühjuse pärast. Kas tõesti üks keskpärane eesti näitleja või tundmatu beibeilus raamatutega tegeleja tõuseb lisaks kõigele veel kirjandustäheks? Arvamusliidriks? Ja ülejäänutegi sõnavõtud sunnivad pead raputama ja viisakalt pobisema, hoidku küll... Kuidas selline asi üht mu lemmiksaadet tabas? ERR kingib kirjandusele nõnda harva ja vähe aega, sellel on kullahind, rohkem veel, ja nüüd läks see aeg tühja. Ent eesti kirjandus elab edasi, lugejad on otsustajad, ega siin ei tohi etteheiteid teha, ent mõtteid sobib ikka vahetada.Lisan oma ettekande "Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!", kus üritan vaadelda 2009. aasta kirjanduselu n.ö. lugeja positsioonilt. Siin ta on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar