29. märts 2010

KES ON PAŠA JA MIS ON PASHA

Pühad varsti tulemas ja jälle räägitakse lihavõttetoitudest. Mõnigi sõnasaaja arvab, et lihavõtteks tehtav kohupiimatoit on paša (nii öeldaksegi!). Paljud aga ei taha kirjas tunnistada š-tähte ning kirjutavad selle asemel kõikjal sh.
Mõnel aga on arvamus, et kui s ja h kõrvuti, tuleb alati välja lugeda š. Paša (s.t. kõrgem sõjaväelane või riigiametnik sultaniaegses Türgis) tõenäoliselt pashat (s.t. lihavõtteaja kohupiimatoitu) ei söönud, sest usulised tõekspidamised ei lubanud, aga kindel on see, et neid sõnu ühtmoodi küll välja ei öelda. Kõlaks ju hullusti, kui nakkušaigel oleks ka põletušaav või metšani kitkuks ükšaaval aašeina üles.
Lausa kahju on tegevsporti naasnud iluuisutajast Jevgeni Pljuštšenkost, kelle nime igapidi väänatakse. Eestlased kirjutavad üldjuhul õigesti š-dega, ilmselt muidu läheks väga kirjuks, aga muus maailmas on mindud lihtsustavat teed. Ülilihtsustajad kirjutavad Plushenko.

9 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Tagasihoidlikult loll küsimus: kus on minu arvutiklahvidel see katusega s täht? Olen pidevalt hädas sellega, mistõttu kasutangi selle tähe tähistamiseks sh-d.

Tho ütles ...

(Täiesti juhušlik mööduja)

Aitab klahvike, mille peale on kirjutatud alt-gr, kui klaviatuur on eesti keelt kirjutama pandud. Sama tehnika töötab z ja ž puhul.

Hundi ulg ütles ...

Šokeerivalt lihtne. Tänan, Tho.

Seepärast tundubki, Inna, et probleem ehk pisut väiksem kui Sinu kirjutisest võib välja lugeda :)

Hoopis huvitavam on aga teemaga haakuv eesti keele arengu ajalooline aspekt. Selle blogi autorid kindlasti teavad, millal need katusega susisevad meile kasutusele tulid. Teatavasti kirjutasime pikka aega schabloon, mitte šabloon. Või siis, algul oli schovinist, siis šovinist ja nüüd, üha sagedamini sovinist. Dissesrtatsiooni teema missugune...

Inna Saaret ütles ...

Tore, et ka vastukaja tuleb. Mul on olnud komme asju veidi teravustada, mõjub rohkem. Mis puutub š, sh ja sch kasutamisse, siis eks see on sõltunud sellest, et oleme alati olnud davai ja okay (või siis selles kontekstis gut, schön) vahel. Et š on idapoolset päritolu, see ei tee teda tähena sugugi väärtusetuks ega poliitiliselt vääraks. Kirjutada kõigi läänepoolsete reeglite järgi Pliuschchenko või näiteks Khruschchew tundub minu silmale kole, mõne meelest aga on ilmselt igati kena.
Teine lugu on see, et kõiki nimesid püütakse nüüd inglise moodi välja öelda. Ritšard Wagner, Tšaals de Gaulle ja Maikl Schumacher on kõige lihtsamad näited. Kuidas kõlaks meie kõrvas näiteks Indrök Tõubrölats?
Inna Saaret

Anonüümne ütles ...

Kõik toodud näited (nakkushaige jne) peale pasha/paša on liitsõnad ja neil pole konkreetse probleemiga midagi pistmist. Mismoodi seda pashat siis hääldama peaks? Pas-ha?

Inna Saaret ütles ...

Selle peale võib ainult päevakohaselt öelda, et on kahju, kui inimestel huumorimeelt pole. Siililegi selge, et liitsõnad. Ja pasha hääldataksegi nagu pas-ha.
Ilusaid pühi!

Elsa ütles ...

Mis puutub võõrnimede hääldamisse, siis üks huvitav näide on ka "Jägermeister". Sellest kuuleb kõikvõimalikke variante -
jÄgermEIster (eesti keele hääldusreeglite järgi),
jEgermaAIter (nagu saksa keeles)
ning nende mõlema kombinatsioone: JÄgermAIster ja JEgermEIster ;) Viimased on eriti jaburad...

Või Chopin - tšopään või šopään...

Inna Saaret ütles ...

Neid näiteid võib palju tuua, aga viimane tõi mulle meelde, et olen Chopini kuulnud veel hullemas variandis, nimelt Koopin (rõhuga esisilbil).

Anonüümne ütles ...

Tänapäeval on levinuim mitut moodi hääldatav sõna e-mail, inimesed ütlevadki nelja moodi -- iimeil, eemail, eemeil ja iimail.

Pashaga oli endalgi siin pühade ajal raskusi, umbes kuus korda sai seda sõna kasutatud, millest kolmel korral hääldasin tahtmatult "paša". Mis teha, ei harju ju õigesti hääldama, kui vaid "aastas kord see õhtu ette tuleb".