Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad , kõrged hooned

Kogu viimane luuletus „Vana maailma kurbus” lubab omal kombel üldistada ja väita, et Jõerüüt on valanud nii enda eksistentsiaalse kurbuse ja armastuse, kui terve maailma armastuse ja ängi, üheks suureks ajatuks olemisvõimaluseks. Luulekogu saadab leheküljelt teise iga rakuga tunnetatud inimelu fataalsus, mis sõnastatud avaridades: „nüüd ma tean, et kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes elus.” („Diptühhon”). Ja aastate tarkusega lisanduv teadmine kaduvusest kui paratamatusest (nt. „Saladuste väraval”, „Ei tea”), mis meid, surelikke, nii tihti külastab. Teisalt kinnitab autori elutundmine, et tegelikult on see kõik, mis inimlast maa peal saadab, igavikuline ja kestab edasi. Nii mõnedki tekstid on pühendatud üksindusele: (nt. „On”, „Nähtamatu”, „Õhtupoolik Lätis, Riia linnas”, „Nii nagu alati”, „Päike” jpt.). Nõnda kui on jätnud tark Koguja meile oma mõtted, jagab läbinägeliku pilguga poeet omi, täpselt doseeritult, kuid ikka ja jälle korratavaid sõnu ja teateid ajast, mis on kuulunud temale. Kord halastamatumalt („Apokalüptisch”), kord mõistvamalt („Meie kõik”). Jõerüüdi tekste lugedes peab rahunenud meeli kaasa mõtlema, ja isegi sel juhul ei pruugi öeldust kõike hoomata. Vihje küll antakse: „nahaalune sisemaastik. täis on aja küünte jälgi, / pikki KRAAPIMISVERMEID, arme, mis ei parane. / neljapäevade kõverad armid, reedete sügavad armid, / laupäevade ja pühapäevade võikalt siledad armid.” („Väike, ent ootamatult vana ootaja maastikus ja merel”). Tajub isiklikke tundeid, sügavaid puudutusi, mida autor on kogenud. Midagi ehmatavalt kokkuvõtlikku või lõpphinnangulist peitub ses raamatus. Pühendus annab märku, et see luule on mõeldud tegelikult igale lugejale, kes seda südames soovib, seega meile kõigile. Võib leida ka viiteid kirjutaja diplomaadiametile, aastatele, mil Jõerüüt on osalenud ühiskondlikes sündmustes. Terviknäitena valisin „Paigutub ruumis”: „paigutub ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. / kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija. / päev, mille hämarusest klantspilte / läigatab vastu – nii mina kirjutasin. Ükskord. / teadmata midagi TÕELISEST PÄEVAST. / teadmata midagi HÄMARUSEST. / luupuru lendab. küünarnukid / ei olegi enam nukid. / teadmata midagi SUUREST LIHVIJAST / kirjutan ikka.” Mõjus ka luuletus „Juhani vana palitu”, kuid jäägu see teile lugeda! Jaak Jõerüüt on kirjutanud mõtteluulet, mis peaks puudutama väga paljusid. Armastuse tunneb igaüks nagunii ära, kui ikka tunneb...