Lauri Sommer. Kolm yksiklast

Kolm lugu ja ühtlasi saatust: „And”, „Sisepiiril”, „Hilised lemmehelbed”. Lugemiselamus, mis jääb kauaks meelde. Kolm üksiklast, kolm tundlikku meelt. Ühelt poolt inimese soovid ja unistused, teisalt halastamatu aeg ja reeglitega reglementeeritud ühiskond nende vastas. Esimene tekstidest jutustab külaravitsejast, setu naisest Darjast, teises on keskseks karakteriks noorelt surnud trubaduur Nick Drake ja viimases teoloog ja luuletaja Uku Masing. Lauri Sommeril on õnnestunud need erandlikud indiviidid, harimatust külanaisest erudiidi Masinguni ülendada sõna kaudu vaimuväelt suureks, kuid samas jätta neile inimliku olemise koos nõrkuste, ent tugeva iseteadvusega. Tuntumal kolmest nimest, Uku Masingust, on igal lugejal oma ettekujutus. Minu üllatuseks kirjeldab Sommer paljude põlvkondade üht iidolit täiesti maisel tasemel, keskendudes vananeva mõtleja lembetunnetele. See tekitas minus uue huvi Masingu luule vastu, mille suur imetleja pole ma kunagi olnud. Näite valisin Darja kohta: „Läks nii, et ta jäi teistest natuke eraldi. Tema juhatajad olid hääled. Vahel tundus, et need on pyhakud – Petra ja Päätnits ja Pyha Maara. Ja mõnikord Porka kah, aga tema toon oli nyyd noore mehe oma, nagu elaks ja õpiks ta kusagil teisal ja kasvaks temast kiiremini. Nagu juhuslikult sattus ta seda ja teist saldima. Lausuvad hääled olid tema Seitsme Moosese Raamat. Ytlesid ette, mida ta ei teadnud. Tema tegi teoks, mõtles järele ja laiendas. Aitasid teda taimi, millega yht ja teist haigust välja ajada, või näitasid muud abi, ytlesid tõve vaimu nime. Kui Mihali Martsol oli kaksikutega raske, läks sauna akna taha ja ytles, mis sel hetkel teha. Paabad sees imestasid, et latskõnõ õigesti teadis. Ise alles ronis ju sealt välja. Aga see oli häälte vanem tarkus. Kyla peal liikus mitmeid sõnu, mida öeldi synnikinnituseks ja koolnutõrjeks, vööaluse vea paranduseks, karja kaitseks, äiokammitsa, pininagla või jalanisõrdusõ; kidsi, kõrbatusõ, kadõhusõ, imehtelemise, õhitsõmise ja muude inimese tehtud vaevade vastu. Oma sugulaste kaudu ta teadis neid sõnu kyll, aga need olid veel liiga inimeste omad – pyhakute, Jumala ja igaveste asjade mainimisega tugevamaks tehtud. Hääled ytlesid talle midagi sinna juurde, soovitasid märke, mida ta väitsega soolale kirjutas ja mida välja öelda ei saa, lasid veele ilmuda pildid tekkivast, tehtusse taeva väge, ja kylarahvas pani tähele, et tema lausumise peale paraneti kiiremini. Eks tuldi siis rohkem tema jutule. Et ta on teadja, kes sobib soola peale ja on vigur vee peale. Veest ei jõua ära rääkida, mis temas kõik on. Vesi alustas ju maailma, kirikust ja salaallikalt tooduna leidusid temas kõik väed. Kui ta ristivee klaasi lasi oma taidsa sõrmuse, siis sai vee pinnalt vaadata kaugel viibija saatust. Sool oli teine pyha aine, mis tema käes tegutses.” Kordan üle, „Kolm yksiklast” tasub lugemist, ei nõua ta suurt haridust ega filosoofilisi eelteadmisi. Leheküljel 88 leidub küsimus: „Kus sa end peidad, tõeline elu?”, ehk märkate vastuski!