Ott. Raun. Iseenese väljanäitus

Kuigi Ott Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002), „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ridadesse on sätitud ka suhtumist poliitikasse, ühiskonna protsessidesse. Ja nõnda kui iga aastaid turjale kogunud kirjanik, mõtiskleb Ott Raungi elu ja surma, armastuse ja aja üle. Hea, et tundeluule näited ei piina lugejat oma trafaretsuse ega sentimendiga. Kas just kõik, aga paljud Rauni tekstid sobivad mulle, neis on kohati peent sarkasmi, (nt. „kaelkirjaku moodi pea”), vaikset nukrust, irooniat autori endagi arvel, sõnamängu, kummalisi detaile. Tõsi, märkasin ka ülesõnastamist, liiga paljude mõtete ühtekuhjamist, teisalt ridu, mis sobivad kõigile mõistetavateks mõtteteradeks: „Aednik laotab aias sõnnikut ja keiser naudib orhideed, / ja lossiplatsil sülelemas vennalikult Caesar Brutust.” („Hamletit mängides”). Kuigi ma pole kõiki Rauni varasemaid kogusid korralikult lugenud, mäletan ammuloetud esikogu nimiluuletust „Hobusel on täna sünnipäev” praegugi, mis nüüd, aastate järel, mõjus hoopis tõsisemalt. Kõik, kellel aastaid juba rohkem kui nelikümmend, võiksid vähemalt selle luuletuse läbi lugeda, ehkki kirjutanud on Raun selle noorena. Loetlen mõned luuletekstid, mida teadagi subjektiivse arusaamaga esile tõstan: „Vana ajalooõpiku asemel”, ”Kasiinos”, „Iga õis puhkab oma vaasis”, „Vananeda on lõbus oi lõbus”, ”Kuidas mõista luuletaja sõnu”, armastusluule näitena „Kuidas ma armastasin Anne-plikat”. Tsiteerimiseks: „keegi pole / mu luuletusi lugenud / kas ma ise olen / võileib suus / näpud arvutiklahvidel / pilk Andres Langemetsa näol / sellesama Langemetsa / kes kunagi ütles / et Guillevic ütles / midagi tuhandeaastasest luulest / aga mida / kes see enam mäletab / kõrva ääres on telefon / ja põlved nügivad prügikasti / kes teab / kas minagi olen lugenud / oma luuletusi” ; „kas kuuled kellahelinat / sääl iidses orus / kus aega vaadatakse /allikavulina järgi / kus varasügisene madu / rändab läbi heinamaa / mida keegi / pole kunagi niitnud / kus lilled nõrguvad pisaraist / mida keegi pole valanud / kus pole ühtegi hingelist / mõistmas / et hing kisendab / sealt tulebki tagasi luule / mis oli peitnud end / lööksõnadesse / roppustesse / kuule / ära räägi”.
On viimane aeg avastada Ott Rauni luule ja teistelegi soovitada.