Kalju Kruusa. Tühhja.

Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik, kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest kuulub mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (lk. 67 küsib autor, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta kuhu kaarega kusta!) Sama kehtib proosas. Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil, ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. ( NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad autori asjatundlikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele, mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Pealegi, praegu ootab meist igaüks Jaapani sõnumit.Viimane lause võib mõistagi varsti aeguda.