Väitlusringis terminoloogia stipendiaadid

4. veebruaril 2010 toimus Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis järjekordne oskuskeeletundjate ja -huviliste ühisseminar. Sel korral rääkisid oskuskeele erisustest ja võimalustest Tartu Ülikooli õppejõud ja teadurid, kes 2009. aastal konkursi korras eestikeelse terminoloogia stipendiumi pälvisid. Teemaring hõlmas nii loogika, semiootika kui ka pragmapoeetika oskuskeeleloomet.
Seminari korraldas Eesti Terminoloogia Ühing koostöös Tartu Ülikooli Sihtasutuse ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Seminari toetas Haridus- ja Teadusministeerium.

Tähenduslikuks nimetas RRi peadirektor Janne Andresoo tervituskõnes seda, et oskuskeelepäevi peetakse juba viimased neli aastat Rahvusraamatukogus. On ju raamatukogu aastasadu olnud koht, kuhu koondub eri valdkondade informatsioon, millest aja möödudes saab kultuuripärand. Seetõttu ei ole ka midagi üllatavat selles, et raamatukogu seinte vahel, ja raamatukogu toetusel, arutletakse teemade üle, mis kaugelt raamatukogunduse valdkonna piire ületavad.
„Suurimad arenguhüpped saavad kultuuris teoks siis, kui tekib suhtluskanal üksteisest väga kaugel asuvate maailmade vahel. (---) Lähtudes sellest tõdemusest, võime mõttes läbi mängida kui tahes ebaharilikke kommunikatsioonivõimalusi (---)“, parafraasis Janne Andresoo semiootikadoktor Valdur Mikitat.
Nii püütigi seminaril leida oskuskeelepiirkondade ühisosa ja leida lahendusi erimeelsustele, või siis leppida tõdemusega, et mõned lahknevused nendeks jäävadki ning ei ole ka selles midagi ebaharilikku.
Seminari juhtis tavakohaselt Kalju Tammaru. Kuulajaid oli kogunenud pea sadakond, ning selgi korral jätkusid oskuskeelejutud peale seminari konverentsisaali kõrval kohvikus.
Seminari kava ja ettekanded on Rahvusraamatukogu kodulehel.
Kindlasti jääb arhiivi talletatud slaide vaadates vajaka emotsioonist ning õhustikust, rääkimata infokaost, kuid mingi ülevaate saavad ka need, kel endal kohale ei olnud võimalik tulla.


Järgmine oskuskeelepäev on plaanis sügisel, 6. oktoobril.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

TEMA OMA TÖÖ SAAB TEMA OMA POOLT TEHTUD või TA TEEB TÖÖD?

Selliseid lauseid nagu pealkirjas esimesena kirjas, kohtab suisa igal sammul. Milles asi? Miks ei saa inimesed lihtsalt öeldud: “Ta teeb tööd”?
Eks ikka seetõttu, et inglise keeles on nii ja arvatakse, et ka eesti keeles peab samamoodi ütlema. Hakkame algpõhjusi otsima ja seletama.
Meie laused lausa kubisevad sõnast oma, mida enamasti pole üldse tarvis rõhutada. Põhjus on selles, et teistes keeltes eristatakse sugu ning inglise keeles on selles kohas his või her. Eesti keeles pole sellel peaaegu kunagi mingit funktsiooni ning meil on ikka tema, ükskõik, kas tegu proua või härraga. Inglise keeles nad tahavad ikka topelt seletada, kas on she või he ja mis veel kellegi oma on, kuigi see on teksti järgi neilegi ammu selge.
Poolt pole muud kui do (done) by somebody. Saab tema poolt tehtud lisab selle seiga, et eesti keeles pole kahjuks tuleviku vormi ning see on tõeliselt suur puudus. Ei tea, kas selles on ka rahvuslik omapära, et meil pole tulevikku? Seda ei tea, aga kui nii jätkame, siis praegu pole eesti keeles tulevikku, aga varsti pole ka eesti keelel tulevikku.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

TEADLIK VIGA NORMIKS?

Tallinnas on tiigiäärne lumelinn usinasti kasutuses ning lapsi kutsutakse mängima. Nagu karta võis, on kümnest juhust üheksal kirjas, et tulge Shnelli tiigi äärde. On läinud täide see, mille eest hoiatati juba siis, kui kunagine suur rahvuslane Tiit Pruuli Balti jaama hotelli püsti pani ja selle vastuväidetest hoolimata Shnelliks nimetas. Talle tuletati küll meelde, et õiged on kaks võimalust: saksapärane Schnelli või eestipärane Snelli, aga seda ei pannud ärimees tähele. Keeleinimesed kartsid, et küllap hakkavad inimesed nüüd õigeks pidama ka Shnelli tiiki, ja nii läkski. Ei tea, kas peatumatult?
Levima hakkas see tendents siis, kui tekkisid “Kranaat” ja “Magneet”. Taheti olla popid ja omapärased, aga nüüd on ilmselt väga palju neid, kes peavadki õigeiks keelendeiks kranaati ja magneeti, mitte granaati ja magnetit. Arendus pole ka tulemata jäänud. Magneedi võimalik eeskuju on näiteks pasteet, aga sellele on nüüd väga omapärane järg. Alles ilmus mingi pasteetide paremusrida, kus troonis uhkelt leivamääre nimega “Gulinaar”!
Et tegelikult pole midagi uut päikese all, näitab üks ammune alkoholiga seotud sõna teke. Kas tabate ära, millest on tulnud ütlus: “Võtame ühe suraka!”? Mina küll ei mõelnud välja, et selle algsõna on populaarne liköörimark “Curacao”, mis nõukogude kaubanduses kandis nime “Lõunamaine”…
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tõnu Õnnepalu. Paradiis

See on hingerahu süvendav raamat. Unustasin tükiks ajaks koha ning aja, kus viibisin. Mõistsin, et kaduvus võib olla uuemaski eesti kirjanduses hingestatud, ja et ses meeletus maailmas suudab kirjasõna vahel aidata inimlapsel tasakaalu leida. Teise inimlik kurbus puudutab igat meist eri moel, kuid mõjuta ei tohiks jätta kedagi, nõnda kui ei jäta kummelikompress leevendamata põletikku. Õnnepalul on õnnestunud aja kui mõõtme kõrval tabada ka aja hinge. Kindlasti põrbitakse sekka, oh seda nostalgiat, kes veel vajab taolisi mõtisklusi möödunud aegadest. Vajatakse, ja päris kindlasti, sest aega, mil kirjanik elas Paradiisis, mäletatakse väga hästi. Väga noored vahest ei mäleta või ei hooli, aga eks autor isegi vahendab sekka mäletamiste mäletamist. Imelik, ma hakkasin uuesti mõtlema 1980ndate aastate vabadusihale ning tundmustele, mida toona läbi elasime. Tõepoolest, meil on ViFi, aga inimesi paljudes külades enam ei ole. Mis kasu on siis kogu progressist, kui vastu vaatavad sisselangenud katused ja mädanenud seinapalgid. Ainult, millal õieti algas kõige kokkuvarisemine? See toimus sootu varem, kui sündis ja hakkas kirjutama Tõnu Õnnepalu.Rahvas aga peab külade hävitamislooga kuidagi toime tulema, võib-olla isegi leppima? Enamikul eestlastest on oma Paradiis, küla, kust on püütud pikki kümnendeid mälu välja juurida, kuid kus veel vanad naised lavka juurde komberdavad ja mõnel vaiksemal pühapäevahommikul kalmuaias lahkunute nimesid kokku loevad. Kas nendesse tühjadesse majadesse kunagi tagasitee leitakse, on teadmata. Need kirjad Paradiisist, n.ö. väikesed lood, pole sisult väikesed, vaid võtavad kokku mitme inimpõlve olemise ühel saarel, nimeks Hiiumaa. Kuuldavasti Kaleste külas, mille kaudu võib vaadata kõigi Eesti külade saatust ja kulgu. Kõik, mis on tundunud maaelule oluline ja loomulik: aastaajad, põllud, loomad, puud, aiaväravad, armastus ja inimesed, pimedus ning valgus, põimitakse tervikuks. Ja see rahvas, kes on Paradiisis või selle läheduses kord elanud, mõni liigub nendel teedel ehk praegugi, nemad on ju aidanud Õnnepalul luua seda õhustikku, minevikku, jätnud maha jalajälgi ja arme, millest jutustada. Nemad on kaasautorid, sest nendeta poleks Paradiisist mõtet kirjutada. Õnnepalulik eesti mõttelugu kõlab nii: „Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju. /---/ Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste. /---/ Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Indrek Hirv. Ülalt valla.

Religioosne luuleraamat, mida on trükitud 360 autori signeeritud ja nummerdatud eksemplari, osta saab aga vaid Pirita kloostrist. Väljaandjaks Vello Salo kirjastus „Maarjamaa”. Kuna „Ülalt valla” satub ilmselt vähestesse raamatukogudesse, küllap ka väheste lugejate lauale, jääb minu osaks tähelepanu osutamine kogu olemasolule, sest väljaandest pool sisaldab Rebekka Lotmani ülimalt põhjalikku sissevaadet Hirve loomingusse pealkirja all ”Jambi hing”. Olen alati küll tajunud Hirve luule mõttemaailma erilisust ja pidanud tunnistama, et mõndagi jääb mõistmata või tunnetamata, kuid pärast Lotmani tekstiga põhjalikumalt tutvumist loodan, et edaspidi olen teadlikum lugeja. Kuna ma pole pädev midagi arvama või lisama Hirve jambilises värsimõõdus kirjutatud luule tutvustuseks, tsiteerin luuleuurijat Rebekka Lotmani: „Pealkiri „Ülalt valla” toob olemasolemisse vertikaalse mõõtme, ühtlasi avaneb Hirve poeetilisele maailmale omane sõnamängul rajanev ambivalentne antitees, mis sünteesib vastandeid ülalt-alla ja kinni-valla. Kui otseselt viitab pealkiri suunale alt üles - mina / meie on avatud taevasele, Jumalale, siis implitsiitselt sisaldab pealkiri ka vastupidist perspektiivi: ülalt (v)alla. Nii valitseb ülemise ja alumise, taevase ja maise, minu ja Jumala vahel dialoogiline suhe. /---/ Ehkki usutemaatika on Hirve luules alati olnud pigem kõrval- kui põhiteema, kuuluvad Jumal, igavik ja teispoolsus, samuti piiblitemaatika kindlalt tema luuletustesse.” Neil, kes pole kindlad oma luuleteoreetilistes teadmistes, kel ehk puuduvad sügavamad teadmised kristliku luule tähendusest ja sõnavarast, soovitan alustada lugemist järelsõnast. Kaks luulenäidet: „puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge / siis tahaks olla kiriktorn vee taga – kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella / et mõni uitlik hing kes veel ei maga / mus aimaks venda – karedat ent hella” ; „ja viimaks lõpp on meistri maisel vaeval / kiir tabab silmi läbi peegeltahu / teemandid helendavad samettaeval – / ning lihvijate südames on rahu / hääl tuleb ülalt – lihvijate vile - / teel pihustades raskeid kivikuule / kuid vesi kanaleis on peegelsile – / ja meister tõstab vaikselt sõrme suule”. Olgu lisatud, et Hirv on asendanud varem kasutatud kolm tärni luuletuste ees kolme ristiga, muutuse seletuse leiate järelsõnast. Minu jaoks oli raamat kaanest kaaneni tõeline lugemiselamus.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Elo Viiding. Meie paremas maailmas

Üdini sotsiaalne luule, jõuline ja karm. Irooniline, osati üleolevgi. Mingil põhjusel ei suuda taolisi, olevikku lahtipurevaid tekste Elo Viidingu isiksuse, tema imagoga seostada, ent raamatu lillakspunaste kaante vahel seisab alasti ja halastamatu tõde meist endist, meie elust. Kuid suur emotsioonaalsus puudub. Jahe, kohati lausa kalk pilk fikseerib puudused ja jätab su siis neid ükskõikselt lahti mõtestama. Ühiskonna lausa ennasthävitavat olemust rõhutatult ja jäigalt kirjeldades eeldab ehk mõni lugeja rohkem sisemist põlemist, valuaistinguid, soovib et põletikulisi haavu ei kisutaks lahti kirurgi oskusega, vaid südamega. Ma ei leidnud empaatiat, aga kas seda on ülepea tarvis? Poetess seisab küll toimuva kõrval, aga ei luba midagi ega kedagi endale liiga lähedale, pigem fikseerib kui täpne ja tark statistik inimeste käitumist, tehtud eksimused, valed ja rüüstamised. Kõik on korralikult kirjas, aga kas ülestähendamiset piisab... ? Kas piisab luules, küsin juurde? Luuleraamat on jaotatud nelja tsüklisse, viimane neist kannab koguga üht pealkirja. Seal seisab teiste seas üks „Armastuslaul”, pikk ajavermeis lugu, millest tsiteerin mõne lõigu, kus tunnetan autori eemalehoidvat rahulikkust, vaatamata sina vormile, kuid laitmatut jälgijapilku. Ja kui sügavamalt järele mõtlen, siis kumb on parem, kas hea kirurg või ahastav vanem su kõrval päeval, mil valukannatus katkeb? „Truu on su isamaa, minu arm. / Sina, varatu, kirud, / aga su isamaa imetleb / mu uusehitisi, / mu kõlakodasid, / mu autode parfüümi. / Su isamaa on naine, kes saab / armastama igaüht, kes talle / oma nime ütleb, igaüht, kes / talle ette jääb. / Ja jaa, / armastus on selline / ilus metafüüsiline asi, / millega on peale hakata ainult / sellel, kes saab armastuse eest / makstud – ja / hästimakstud. /---/ Ma ei taha mitte midagi teada / sellest rumalast rahvast / ega manitsusest, et / paremat rahvast / ei ole kusagilt võtta, / su isamaa teeb minu heaks kõik, / ja nagu hea pruut, / ütleb igaveseks lahti / oma vanemaist. / kuidas te neid hääldategi? / Jüri ja Mari... Need nimed on nii naljakad! / Ärge rääkige mulle midagi / oma kogukonna rõõmudest või muredest, / niigi olen mõistev isand, / kuulan ära teie palved / ehitada veepiirile / kollase kasti asemel / rohekaskollane kast, / aga kasti ette panen ma kallid klaasid, / siis paistab kaup paremini läbi!”
Raamatu esimene tsükkel „Üksteist üksindust” sobib suurepäraselt lektüüriks noortele, võimalusterohkusest ning peibutustest kubisevas keskkonnast segadusse aetud teistmelistele. Järgnevateski osades, „Teine” ja „Varjud”, kostub erinevates variatsioonides ängi ja arusaamatust meie ajas toimuvate protsesside ja valikute üle. „Kas sa tead midagi varjust, sina, kes sa / morni näoga songid oma hiigelportsjoni / küllastustundes, küllastuse tunnil, / lärmakas kohvikus, / varjust, kes seisab ukse peal / ja naeratab ainsas talle jäänud / veidi kütmata toas / aastakümnete eest? /---/ Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud – lopsakaimad / kogu linnas – peavad viimaks alla andma. Haudade peale / laotakse suuri metalselt läikivaid kaste - / isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada! / Meil tärkab elude peale / surm või suur hunnik raha. / Nii nagu kord ja kohus / peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama / sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt / Kõike, mis on, mis on olnud, seda / peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks, / seda ei saa me taluda.” („Varjud” II) Mõistagi on „Meie paremas maailmas” kirjutatud kõigile neile, kes loevad eesti keeles, aga kas ka need, keda see luule peaks ja võiks ofitsiaalselt mõtlema sundida, kunagi raamatu üles leiavad, jääb saladuseks, nõnda kui enamiku lugejate arvamus.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Virve Osila. Läbi enese.

Kuigi Virve Osila loomingust kirjanikuimagot loovates väljaannetes ei kirjutada, on tal oma austajate ring, kuid mis olulisem, ta räägib õigupoolest samadel teemadel, kui postmodernistlikud autoridki, ainult tema kujundid ja väljenduslaad on konservatiivsemad, luule enamasti riimis. Näeb vigu ja valu Osila moodi. Ja ehkki kirjutaja väidab „Sel ajal, mil ma kaugenesin melust, / sees hääbus vaikselt kogu isepäisus - / ja aegamisi eemaldudes elust, / sain kõrvalseisjaks, kellel hinges jäisus…“ , pole see õige. Luuletaja on vägagi tundlik, märkab mõndagi, on mures, et peremehe kätt ei jätku kõikjale. „Mullused kõrred“ on igati kõnekas ja valulev tekst, lugege ja otsustage! Kui Osilal on midagi öelda, siis sõnastab ta mõtte nõnda, et lihtlugeja seda mõistab ja mõtleb kaasa. (Tõsi, lihtlugeja on avamatu termin, kes ma siis ise olen, samuti üks tavaline lugeja.) Lk. 61 on ta vaimuka „lihtsameelsusega“ väljendanud: „Kuulun ühisnimetaja alla tädimaali / külatädi, võiks veel juurde lisada… / Lõunaks keedan porknaid, kapsast kaali; / vaikselt kirjutan, et mitte kisada.“ Tegelikult näib olevat kätte jõudnud ajajärk, kus tädimaalisid on hakatud jälle meelde tuletama, kuid neid on ju vähe alles, küllap tuleb tikutulega otsida? Tegelikult võiks Virve Osila samuti ETV luulesaatesse esinema kutsuda, see tooks kuuljaid ehk juurdegi.
Luulekogu pealkirja all seisab teateke, et see sisaldab valiku elu-, olu-, mälu-, ilu-, ja valupildikesi. Ühtlasi tutvun „Läbi enese“ kaudu autori isikulooga, mis on värssidesse seatuna karm ja tundub ülekohtunegi, ent kirjutaja ei anna alla, ei halise, vaid vaatab tõele otsa. Põhisõna ELU kuulub peaaegu igasse luuletusesse ja tekste on kogus päris ohtralt. Luuleraamatu lõpus on ehk liiast surmamõtteid, ja kuigi neid võib mõista, jääb natuke pelutav tunne. Tekib mure kirjutaja pärast. Rohkesti on ridu loodusest, oma Mäetaguselt, oma maastikelt, sealt, kus mühiseb Alutaguse mets. Rubriikides „Aeg on kui aed“ ja „Avali südamega“ leiab sotsiaalset luulet, mis pole mõistagi jõhker, hävitav, ruineeriv, vaid tasane ja mõistev, ent mõnikord ka salvav (mõtle tädimaalile!). Üks mälestuseks kirjutatud luuletus on pühendatud Urmas Alenderile. Armastusluulele leidub teadagi igas kogus oma koht. Näide meist ja meie ajast kõlab nõnda: „Noored tuuled / tantsivad tühermaadiskol / meeletus rütmis / endi loodud / algupärase / muusika saatel. / Õhk täitub tolmust / ja tokerjaist tuustidest; / mõlkis õllepurkide kolin / kostab mürtsuvast / muusikast üle / ja päike korraldab / valgusefekte / pudelikildude abil. / Paiseleheõied / on kui tülikad / dekoratsioonid, / jäädes trallile jalgu. / Räsitud ilu / oma muredes kuhtub / ega märka / rebenenud loosungitükke / „…teeme… / … Eestimaa… / … puhtaks…“ / Noored tuuled / koguvad tühermaal hoogu, / disko areneb reiviks, / mille lõpetab kaos.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110