Humanitaarteaduste saalis on 17. detsembrini avatud näitus "Eestlaste päevikud"
Viimased paarkümmend aastat on toonud avaliku huvi keskmesse rohkesti mälestusi, elulugusid, reisikirju ja kirjavahetust ning täheldatav on lugejate huvi tõus omaeluloolise kirjanduse vastu. Nõnda on lugejate huviväljas ka päevikud.
Ühe päeviku määratluse on andnud tänapäeva autobiograafiauuringute keskseid figuure Philippe Lejeune: "... päevik on dateeritud märkmete seeria. Päeviku puhul on esmatähtis tunnusjoon see, et ta sisaldab daatumeid. Päevik võib olla salajane või avalik, ent kindlasti on selle sissekanded vähemalt osaliselt dateeritud. Kui vaadata ajaloolises perspektiivis, siis esialgu oli päevik poliitilise, majandusliku või sotsiaalse iseloomuga abivahend erinevate asjatoimetuste korrastamiseks, teatav ajaplaneerimise tehnika, ent tasapisi sai sellest kollektiivsest ja praktilisest tegevusest individuaalne ja intiimne tegevus, nagu me seda tänapäeval tunneme." (Elu kui jutustus. Intervjuu Philippe Lejeune’iga. Vikerkaar, 2013, nr 1–2, lk 150.)
Eesti kirjandusteadus pole selle kirjandusliigiga palju tegelnud. Pikem artikkel ilmus Johannes Semperilt 1940. a. aprillikuu Loomingus pealkirja all "Kirjanike päevikud", kus analüüsitakse välismaiseid päevikuid. Eestis olid sel ajal trükis ilmunud üksnes mõned päevikud: muidugi Kristian Jaak Petersoni mõttemärkmiku vormis päevaraamat, kirjutatud Riia linnas 1818, "isse-eneselt üllespandud 17-al ello-aasta seest, ello-otsani" (ilmunud 1922), aga ka August Tõnuristi "Sõjapõgeneja päevik" Vabadussõja ajast (1924) ning polkovnik Jaak Rosenbaumi kirjade kujul sõnastatud päevik "Näljas, alasti ja rahata" Vene kodusõjast (1938).
Rosenplänteri maakeele päevaraamat, mida autor pidas 1833. a., jõudis käsikirjast trükki alles 2012. a. Päevikute publitseerimine on plahvatuslikult kasvanud viimasel 20 aastal ning ilmunud hulk arvustusi, kus nii mõneski on päevikužanri püütud laiemalt vaadelda.
Tõnu Õnnepalu on mõtisklenud: "Muide, mulle tundub, et kes ka päevikut pidama hakkaks – sugugi mitte ainult kirjaniku puhul pole see nii –, ikka valib ta selleks poolteadlikult-poolteadvustamatult mingi stiili ja laadi. Registri. Helistiku. Ja edaspidi hakkavad juba need kirjutajat juhtima ja tsenseerima. Ühte päevikusse saab kirjutada teatud asju teatud viisil ja teisi asju teisel viisil jälle ei saa. Selline on kord kirjutamise sisemine mehaanika." (T. Õnnepalu. Ristikivi hiiobiraamat. Vikerkaar 2009, nr 6, lk 94.)
Sisu järgi võib eristada mitmesuguseid päevikute tüüpe: kirjanike päevikud ning päeviku vormis ilukirjandusteosed, pöördeliste ajaloosündmuste ajal peetud päevikud, reisi- ja matkapäevikud, ekspeditsioonide ja kogumispäevikud, loomepäevikud, päevikud kutsetööst ja igapäevaelust, loodusvaatluste päevikud jne.
Päevikute näol on ühelt poolt tegu dokumendi ja teiselt poolt kirjandusteosega – temas on mõlemat. Eesti kirjanikelt on pärast Teist maailmasõda, aga eriti uuel aastasajal ilmunud palju mahukaid päevikuid. Kõigepealt kerkib silmapaistvalt esile kaks soome-eesti kirjanikku – Aino Kallas ja Aino Suits. Aino Suits pidas päevikut aastatel 1901–1964: väikeste vaheaegadega varasest noorusest kuni 80aastaseks saamiseni; tervikuna ilmus see ehe ja ere eluromaan käesoleval aastal pealkirja all "Päevaraamat 1901–1964". Aino Kallase kirjanduslikult esitatud ja klassikaks saanud päevik, milles on hoogu ja intriigi, ilmus Soomes 1950. aastatel. Selle 1990. aastate kordustrükk sai väga populaarseks lugemisvaraks. Friedebert Tuglase abikaasa Elo Tuglase päevik ("Elukiri", 1993 ja "Tartu päevik", 1996) on palju vaoshoitum ning kirjeldab väliseid sündmusi, autor jätab ennast varju ja seab esiplaanile oma abikaasa. Friedebert Tuglase "Eluloolised märkmed" aastatest 1906–1959 (1–2, 1996–1997) on pigem eluloo konspekt, mille Tuglas on koostanud võimalike memuaaride koostamise toeks. Oskar Lutsu päevikud aastatest 1915–1916 ja 1944–1952 (1996) kirjeldavad kaasaelamisega ajaloosündmusi, aga avavad samal ajal kirjaniku isiklikku olemust ning on väärtuslik allikas tema elukäigu, loomingu ja vaadete valgustamiseks. Viimastel aastatel ilmunud päevikutest pakub huvi Karl Ristikivi paguluses peetud väga privaatne ja samal ajal kirjanduslik päevik (2009), mis oli autori surma järel 30 aastat suletud. Paguluses on päevikut pidanud ka kirjanikud Ivar Ivask ("Olla need, kes me oleme", 2007) ja Helmi Rajamaa ("Paguluse sirvilaudu" 1–2, 1999 ja 2003). Eesti uuema aja elu leiab käsitlemist Vaino Vahingu päevaraamatus, aga ka Heino Kiige päevikutes, mida on ilmunud koguni 24 köidet. Ilukirjanduslikest päevikutest on tähelepanuväärsed Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" (2007) ning "Kevad ja suvi ja" (2009).
Üksikasjalik ajalookroonika on Voldemar Kurese päevik "Seitsme lukuga suletud raamat" (viies osas, 2006–2009). Kurese päevikupidamise motiiviks on olnud eelkõige informatsiooni talletamine ja lugeja saab üsna täpse pildi sellest, mis toimus neil aastail paguluses. Suurt lugejahuvi äratas ka kirjandusloolase ja õpetaja Jaan Roosi samuti viieosaline päevik "Läbi punase öö" (1997–2009), mida ta pidas 1945–1954, kui tal õnnestus end Nõukogude võimu eest sisepagulasena varjata. Pidevalt mööda Eestit rännates sai temast kroonikakirjutaja, kes jäädvustas oma üksikasjalikus ja mahukas päevaraamatus täpselt, laiahaardeliselt, avameelselt ja kartmatult rahva tolleaegseid meeleolusid, ajaloosündmusi (kolhooside asutamine, suurküüditamine 1949), igapäevaelu, aga ka kuulujutte ja rahvalikku folkloori. Diplomaat Kaarel Robert Pusta "Saadiku päevik" (1964) jutustab, kuidas väheste välispoliitika kogemustega, kuid hakkajad eesti mehed oma noorele riigile välismaailma tunnustuse saavutasid. Raamat loob köitva pildi ka Euroopast ja selle probleemidest kahe maailmasõja vahel. Teisest maailmasõjast eri rindepooltel jutustavad Vello Raigo "Sinule, Tiu" (1990), Artur Vahteri "Kapellmeistri päevik" (1990), Arvo Pärli "Soomepoisi päevik" ja Paul Maitla päevikud (2013). Uuemast ajaloost kõnelevad Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" (40 kirja lugu) ja Leo Kunnase "Viiv pikas sõjas" (Afganistani sõjast).
Loomepäevikutest on oluline Panso hea stiiliga, väga eheda ning huvitava ajakujutusega päevaraamatu aastatest 1931–1956, mis ilmus kahes osas 2007. a. Esile küündivad Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik "Diarium" (2001) ja keeleuuendaja Johannes Aaviku päevikud ("Ideepe", 2010; "Päevaraamat", 2014). Reisipäevikutest on klassikaks saanud Juhan Smuuli "Jäine raamat" (1959) ja Lennart Meri "Tulemägede maale" (1964).
Oma tööst ja elust on huvitavaid päevikuid pidanud näiteks meremees ja filmioperaator August Tamm ("August Tamme päevaraamat", 2011), 1912. aastal Stockholmi olümpiamängudel võistelnud eestlane Karl Lukk ("Wiies Olympiada Stockholmis 1912", 2012), jalgpallur Arnold Pihlak ("Viini profi päevaraamat", 2009), meremees Heino Kermik ("Vene meri", 2010), arst Aili Paju ("Minu ülikool", 2010), vaimulik ja ühiskonnategelane Sakarias Leppik ("Purpur paradiisioru veerel", 2010), ajateenija Sergo Selder ("Ajateenija tasuta kiri", 2009) jpt. Tänapäeval on päevikupidamine kolinud tihti veebi ja nõnda seal huvilistele lugejatele kohe kättesaadav. Veebipäevikutest on raamatuks vormistatud näiteks Kati Murutari "Viimnekuu" (2007).
"Miks just päevik?" küsib Kärt Hellermaa oma Islandi reisikirjas päevikužanri võimaluste üle mõtiskledes. "See on kõige intiimsem, aga ka suurimat vabadust lubav žanr. Märkmelisus võimaldab nii stiilieksperimente, vahelduvaid eneserefleksioone kui ka rohkem või vähem edukaid heitlusi kultuuriliselt mudeldatud sõnaga." (K. Hellermaa. Islandi kiri. Tallinn : NyNorden, 2014, lk. 12).
Koostaja Krõõt Liivak
