KÄRT HELLERMA. SININE MISSA.

Valik reisikirju. Hoiatus - tegu pole traditsiooniliste muljetega ühelt või teiselt maalt või mäelt, vaid väga isiklike mõtete ja tundmuste analüüsiga neljas erinevas kirjanikele mõeldud loomemajas. Iga lugeja teab, et praegu on elulugude avaldamise puhang ning Kärt Hellerma raamat kuulub otsapidi nende hulka. Rida algas küllap ammuse üleskutsega hakata koguma eesti elulugusid, ent „Sinine missa“ seondub pigem Vahingu päevaraamatutega ja rahvale hästi tuttavate lava ja ekraaninägude kirjasõnasse raiumisega. Kellel vähegi ühiskonnas nime, tahab oma loo ära jutustada, kas siis teiste abil või ise. Hellerma kirjutatu on muidugi kirjaniku tekst, mitte ajakirjaniku kiirustamine. See on päris tihe tekst, allusioone täis, nii et pead kogu aeg jälgima, mis või kes on kõige olulisem. Ka sõnavara on hoolega valitud, rikkalik ja mõjus. Samuti ei tohi metafooride puuduse üle kurta. Raamat on kindlasti hingelähedasem feministidele, sest meestele antakse ikka tuld küll. Teisalt, Kärt Hellerma näib olevat viimseni aus oma intiimsete suhete avalikkuse ette toomisel, ja ükskord pidi ta ju need hingelt ära rääkima, lootuses, et ehk kaob siis ka pidev piin, okastraat ihu ja hinge ümbert. Kuigi oled ühest kui teisest inimese seisundist juba lugenud, on iga korduv lugu uuesti kirjutatuna erisugune. Jan Kausi pikk arvustus „Sirbis“ osutab „Sinise missa“ märksõnadele: kõrvaletõrjutus, kirglikkus ja metafüüsika. Jah, need on seal sees ja sellest pole midagi, inimene otsib ikka oma sinilindu, vaeb põhjusi, miks just temaga on üht või teistpidi käitutud. Hellerma ütleb ülimalt julgelt ja karmilt välja - eesti ühiskonnas pole kirjutav naine veel piisavalt aktsepteeritav. Kibe tõde… Niisiis võtkem seda reisikirja kui sisevaadet ühe eesti naiskirjaniku saatusesse. Kärt, nõnda kui paljud teisedki naiskirjanikud, tunneb oma väärtust. Tal on samuti ambitsioonid, nõnda kui meestel, kellega on sunnitud end võrdlema ja võistlema. Raamat sisaldab neli teksti: “Olematu muusika“, „Mazzano päevik“, „Aallotari jäljed“ ja nimiloo, mille määratleks novelliks. Jah, nimitekst „Sinine missa“ on sügavaim, sest igatsus ning inimlik armastuse ja lähedusotsing, nii loomulik vajadus, on sõnastatud esteetiliselt ja eetiliselt kõrgel tasemel. Autori mõtestatud metafüüsika kuulub tema olemuse juurde ja on niisugusena aktsepteeritav ning ülevgi. „Aallotari jälgi“ võib lugeda kui kunstmuinasjuttu, kirjutaja soovi olla ise tegelane mõnes kaunis loos, kuigi iga lugeja vist ei aruta soome kirjaniku Zacharias Topeliuse samanimelise fantaasia interpretatsooni viimseni lahti. Ka ma ise ei suutnud autori mõtet põhjani tabada. „Itaalias, Rooma lähedal kirjutatud „Mazzano päevik“ avab Kärt Hellerma minevikuanalüüsi, kuid jätab palju asju siiski varjatuks. Natuke leiab siit enesehaletsust ja allandmistahetki. Me enamasti ei saa teada, kes on need inimesed, kes on ta elu muuta soovinud,excl.ema ja laste isa, kes tema vaimu püüdnud kängitseda. Näiteks ülemääraselt kiidetud enesepaljastuses „Musta pori näkku“ on kõik hääd ja pahad nimepidi kirjas. Vahingki ei pelga vaenlastele osutada. Üks Hellerma hinnang: „Kirjanikuna sattusin debüteerima ajal, mil taasiseseisvunud Eesti kirjanikkond tervitas saabunud sõnavabadust rammusalt roppude tekstidega, mille autoriteks olid muidugi mehed, kes on ühiskonna revolutsiooniline avangard, eriti igasuguste muutuste perioodil, mil naiste osaks jääb pigem tagalat kindlustada kui koos meestega barrikaadidele ronida. Äkitselt olid kirjandusväljaanded puupüsti täis noori lärmitsejaid, külma kõhuga ironiseerijaid, lõtvu ja lobedaid sõnaseadjaid, mörisevaid jõmme ja vanu vemblaid. Mõned nende hulgast olid päris andekad, tuleb tunnistada. Isegi need, kelle noorus jäi kuuekümnendatesse, kelle põsed koltusid juba reetlikult ja kes salamisi olid pettunud ja kibestunud, elavnesid aeg-ajalt ja avaldasid mõne keskpärase teksti, üritades oma vanu riukaid uutmoodi serveerida, kuigi midagi head sellest ei tulnud, sest nende tähetund oli ammu möödas. Neil jäi üle kas sellega leppida ja rahus lapselapsi kasvatada – või siis tigedalt muiata, end antidepressantidest zombiks süüa, end surnuks juua või Riigikogusse kandideerida. Nii haletsusväärne kui see ka ei oleks, kuulusin ma ise ka natuke nende hulka, sest nad polnud must palju, vahest ainult kümmekond aastat vanemad. See on pinnas, kust minusugune võrsus. Seisusevahe muidugi jäi: kui neile aastapreemiaid jagati, tagusin mina tagareas käsi kokku või olin pidulikul auhinnatseremoonial lilleneiu.“