Asko Künnap. Su ööd on loetud.

Luulegurmaanil on põhjust rõõmustada -, väljaanne on välimuselt ilus, hoiakult elegantne ja sisult intelligentne. Minu tagasihoidlik arvamus: Künnap väärinuks Kultuurkapitali 2008. a. auhinda! Kogu on jagatud seitsmesse jaosse, igal omakorda alapealkiri. Kujundus on võrratu, seda ei jõuagi kirjeldada, huviline peab ise sellesse süüvima. Tekst pealkirjaga „Üks luuletuse moodi kiri. Ja ta lendab mesipuu poole“ kõlab nõnda: „Ja ta rändab messilt messile / ja magab koos teiste kaabakatega / Stanstedi lennujaama põrandal, / näeb unes nimbusega Norman Fosterit / ja ärkab öisesse Riia bussi, / laubakil vastu akent, / müts jäätund kinni klaasi. / Ja ärkab odavlennukisse Vahemere üll, / all delfiinid äralendu harjutamas / (Oi delfini, delfini…). / Ja ärkab kiirrongidesse Saksas ja Frangis, / peas maastikud ja kaos ja vars. / Ja selleks varreks on seekord / üle-eelmise nädala unesoe „Sirp / ja pool kõrvaklapitäit muusikafaile / seto- ja võrokeelse lauluga. / Ja selleks varreks on / üks luuletuse moodi kiri / ühele tüdrukule Firenzes, / mis hakkab sõnadega: / „Ja ta rändab messilt messile.““
Künnapi raamatu sisu, see, mis ülem, on minu meelest kõige lihtsustatumalt öeldes tundlikult inimolemust ja tema käitumist ohjav ning valuliselt kriitiline. Tänast luuleseisu jälgides üllatab mind üle kõige väljenduse peenus, filigraansus, mis ühtib illustratsioonide tonaalsusega. Irooniagi on väljapeetud, metafoore küll kuhjub, ent need on nauditavad, sürrealism on pigem varjatud, kui domineeriv, metafüüsika kohta ei julge midagi öelda. Kui leiaksin õige väljendi Künnapi luulekogu iseloomustamiseks, oleksin endaga rahul. Ma jagan seekord „Nõmme Sõnumitest“ leitud Wimbergi arvamust, kes väidab, et Eesti luule on Läänemere ümbruses kõige parem ja kõige huvitavam luule, jättes tema mõtte teise poole praegu tähelepanuta. Künnap on tõesti üks neist huvitavatest kirjutajatest. Rütmist lööb pisut välja leheküljele 65 järgnev lk.666, kust võib suurendusklaasi abil leida ühe argielu mütoloogia! Teist näidet oli keeruline valida, kõike tahaks tsiteerida, määravaks kujunes pikkus, esimene rida on ühtlasi ka pealkiri: „Ma soovin seekord väga täpselt / sest su ummiskeelne, pikanäpne, / halvasti integreeritud päkapikk / ei pruugi mõista me metafoore. / Ma soovin seekord aeglasemalt. / Sest mu soovis on vaid seitse silpi, / mis tõlgituna kodumaatute keelde / täidaks kuusteist lihavat köidet. / Ma soovin seekord väga vaikselt. / Sest eeter on täis lohaka lubaduse, / odava õiguse ja moestläinud tõe / kokkukukkumise julgustavat müra. / Sest ma soovin selgi pööripäeval / veelkord täpsust, aeglust, vaikust.“