Mõtlen kirjanike murele

Ja mõtlen hästi lihtsalt: kuna kirjanike mure on kultuuri mure ja eesti kultuur on ka minu mure, siis ei saa ju jätta ütlemata, mida arvan eesti kirjanike kohast ühiskonnas ja nende majanduslikust seisust. "Postimees" ju ei hoolinud ühest tavalise lugeja arvamusest, ehk loeb mõni ajaveebi? Varsti juba kuu aega mõtlen pidevalt kus ja kes on teinud vea, et põhisuhtumine kirjanike pöördumisse muutus lausa pilkeks, mitte arusaadavaks aruteluks. Et osatati kirjanikke kui persoone-muiduleivasööjaid, ega süüvitud asja tuuma. See asja tuuma ignoreerimine on meil väga sageli kombeks, ükskõik, mida ka ei kavatsetaks või mõeldaks ette võtta, kõigepealt tuleb suur EI. Olgu siis jutuks loodus, kultuur, majandus või haldus. Ja siin ei saa süüdlast otsida ainult vähemharitute või keeleoskamatute internetihuligaanide hulgast, vaid nendegi seast, kes peaksid oskama oma ametipositsioonilt vaoshoitult ja arukalt probleemi käsitleda. Ei ole minu asi neid institutsioone loetelda, küllap igaüks teab isegi, kuidas on käitunud. Kui ma õigesti aru sain, siis kirjanikud ei oodanud, et neile pärast pöördumist kohe raha lauale pannakse, aga tervisekindlustus peaks küll igal Eesti riigi kodanikul juba täna olema, olgu majandusaeg kui raske tahes. Haigused ja surm ei hooli sõjast ega rahust, sööjatest ega nälgijatest, tühikargajatest ega suurvaimudest. Nemad käivad vääramatult oma teed. Muidugi on keeruline otsustada, kes on Eesti riigis kirjanik, kellele nõustun stipendiumi maksma, aga ületamatu mitte. Mul on näiteks kirjas vähemalt viisteist nime, kes seda vääriksid, aga praegu on see teema kahtlemata plahvatusohtlik ja ajab nendel hinge täis, kelle madalast töötasust on juba mõnigi protsent riigi kasuks ära võetud. Kuid uskugem, et aeg ja elu läheb taas jõukamaks, mis veel olulisem - mõistvamaks.Jah, kuid eks kirjarahvas on ka ise vahel nõnda lajatanud, et kõrvalseisja on pidanud põlvili langema.Mõistvus olgu me käsuks!