Pealkiri iseloomustab luulekogu täiesti täpselt. See on küpse luuletaja mõtiskluste ja tundmuste raamat, kus puudutatakse kõiki olulisi igavikulisi mõisteid ja tähendussõnu: meri, rand, linnud, igavene loodus, valgus, silmapiir, esivanemate veri, unustus, lähedus ja kaugus. Aimdusi, mis tihti vaevavad inimest tema eksistentsiaalsel teekonnal, ja muidugi aeg ise. Aeg on peategelane, tema on ju kõigi ja kõige kõrval. Temast pole pääsu, ta ei unusta meist kedagi. Nii elus kui ka tuhandetes raamatutes. Ingel Taela ilusa välimusega (must-valge kujundus Tõnis Mägi lasergraafikaga) kogu kohal kumas minu meelest pisut Mari Vallisoo, Debora Vaarandi ja isegi Betti Alveri hingust, ent see ei muuda arvamust, et „Aja elu“ sobib nii noortele kui eakamatele lugejatele. See on kosutav luule. Taela „Meie asjad“ kõlab nõnda: „MEIE ASJAD / on iidsed / kõik siin ootab ja ootab / kõik mis on / on vaja / tuleb vaid võtta / ja loota / võtta oma maa / ja talud / võtta oma / hõbe ja kuld / võtta oma soo / ja salud / võtta oma / metsad ja muld / võtta oma tülid / ja tahe / võtta oma pimedaim tusk / võtta oma / jää ja rahe / võtta oma / sügavaim usk / võtta oma lapsed / ja rannad / võtta oma naine / ja raud / võtta mis võtta / annab / kasvõi ses mullas / üks haud“. Lugegem edasi: „MÕNED SÕNAD / sööbivad su meelde / nende rütm / ja lõhn / ja nende õhk / neid küll kuulatad / ja võtad teele / tunda on / kuis võbeleb neist rõhk / latvu liigutab / ja sahin seisab heinas / aeg on teine / võõras / miski muu / aeg on justkui / igaveses leinas / oled lapsepõlves / oled kaitsetu“.Varem on Ingel Taela sulest ilmunud “Merest tõusnud“ (1981) ja „Merine“ (1996).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar