Roy Strider. Himaalaja jutud

Asjatundjate ja otsustajate meelest eelmise aasta parim rännuraamat. Küllap vist! Et Roy Strider isemoodi mõtleb ja maailma hindab, on saanud selgeks juba ajalehtedest tema arvamusi lugedes. Tiibetlastesse suhtub autor suure empaatiaga, oma rahvasse paistab et mitte. Kurdab pidevalt Tiibeti okupeerimise üle, kuid ei vaevu sügavamalt mõtlema Tallinnas teisaldatud pronkskuju staatuse üle. Ka saan selgesti aru, et Strider on vasakpoolne, antifašist ja padunatsionalismi vastane, lisaks hingelt roheliste poole kalduv. Eks diisliga reostatud mäestikuala naftaojad mõjuvad õõvastavalt küll. Muidugi teab autor ja üks tema kaasrändureid kunstnik Kiwa idakultuuridest ja budismist mõndagi. Kuna Strider on elanud tükk aega Nepalis Kathmandus, siis suudab ta hinnata ka sealset ühiskondlikku ja poliitilist olukorda adekvaatselt. Ent huvitavam osa raamatust on ikkagi seotud omamoodi pööraste sõitudega mitmel pool Aasias, seal hulgas Himaalaja kandis. Teel kohatud inimeste mõttemaailma tutvustamine on haarav, kuid nendeski kohtades on aeg hakanud kiiremini kulgema, kui sealsetele rahvastele omane. Vasakpoolse inimesena ei talu ta siiski pidevat hiinlaste nuhkimist, kord tuleb tal isegi põgeneda nuhk sabas, ja see juhtum on kirja pandud hasartse ägedusega. Tegelikult järgneb seiklus teisele, üks uskumatum paik teisele, ja kõigist reisimehe raskustest aitab üle saada ilmselge huvi sealse kultuuri ja usu vastu. Ka saab lugeja ilmselt täpsema ja põhjalikuma seletuse 2008. aasta mässust Tiibetis, kus rahvast provotseeriti kokkupõrkesse, mida meil vaoshoitult kirjeldati. Loomulikult on Strideril olnud võimalus kuulata dalai–laama õpetusi ja loenguid. Vaesuse, räpasuse ja prügilaamade üle ei tohiks aga lugeja imestada, üleilmastumine on kohal, eriti hullusti kuumas Indias. Nõnda sunnib pead vangutama tutvustus: „Sissesõit Lhasasse on kõige ehedam Varssavi äärelinna ja Kaunase slummi sarnane… jälle see maoistliku realismi stiilis arhitektuur – tööstusrajooni hruštšovkad, teras ja betoon, mille iseloomustamiseks ütleksin mina Stalin, aasialased aga Mao. Ümberläinud tindipotina roomab kalk ehituskunst Lhasast aegamisi välja justkui mustjashall mürgipilv.“ Leidsin tekstist võrratu väljendi - betoonkaheksajalg! Ei suuda keelatud linn Lhasa võidelda ka jooksukingades hiilija migratsiooniga.
Kõige kõrval ei tohiks unustada, et üks Strideri rännuidee seisnes Tiibeti –Tartu kultuurisilla ehitamises. Kuigi jakivõitee pole muutunud mulle atraktiivsemaks proovimise mõttes, oleks tore, kui mõni vana krimpsunäolinne tiibetlane tõmbaks mu ninale tahmajuti, mis võtaks siinmail inimesi piinavad uneprobleemid. Juttu tuleb ka Tiibeti olümpiamängudest, mis toimusid enne Pekingi omi. Mõistagi saabus Tiibetisse võõraid vähe, kuid Roy Strider oli koos „Vennaskonnaga“ ning poliitik Silver Meikariga igatahes kohal. Neile paljudele, kes sinna kanti ei saa või ei julge reisida, on „Himaalaja jutud“ väärt teatmekirjandus koos emotsionaalse tuumaga, nendele, kes juba sealkandis liikunud, kindlasti äratundmisrõõmu jagaja. Paksul, laisal ja head elu himustaval eurooplasel tundub targem olevat eemale hoida, mugavusreisi pole loota. Polnud kerge see tee, mis autorit edasi kandis. Ometigi, head lugemist! Illustratsioonide loojaks on aga tiibeti kunstnik Druktse Gyal. Nendegi üle tasub mõelda. Pisukene kirjeldus kohtumisest Tenzin Gyatsoga, Tema Pühaduse XIV dalai-laamaga: „Nüüd möödub ta minust; peatub, et õnnistada üht ratastoolis vanemat meest ja seejärel tõuseb lavale, et võtta sisse koht oma kollase kangaga vooderdatud õpetajatroonil. Tunnen mõõtmatu avaruse puudutust ja seda, kuidas silmad täituvad pisaratega. Õpilaste mass istub lootosistesse oma matikeste ja patjade peale ning keerab raadiod õigetele tõlkelainetele. Enamik raadioaparaate on äravahetamiseni sarnased, pisikesed patareidega vastuvõtjad. Neid müüakse Dharamsala tänavatel ja poekestes, see on selle linnakese regulaarselt müüv kaubaartikkel. Tema Pühadus uurib paari paberilehte, kohendab prille, vaatab seejärel rõõmsal ja veidi kavalal ilmel publikule otsa ning köhatab hääle puhtaks. Mõne hetke pärast algab laulvas kõrgetoonilises tiibeti keeles loeng, mis hüpnootilise tämbriga ja rütmiga kestab lõunapausini. Dalai-laama hääl on emakeeles rääkides ingliskeelsest kõnest tunduvalt ilmekam. Kurguhäälne tenor vaheldub sügavate mörinalaadsete häälikute ja rõhkudega, just nagu oleks kõneluse vahele puhutud suurt lehtertoruga Tiibeti kloostritrompetit. Vahetevahel viskab õpetaja sisse kõrgemat tiiskanti, see on meditatsioonikellukese helina inimkeelne kõlavend.“