A. H. Tammsaare kirjad tütrele

Tagakaanelt võib lugeda, et need on seni avaldamata kirjad, mis saadetud aastatel 1935-1939 Narva-Jõesuus suvitavale Riita Hansenile. Kahju, et ei saa kõrvale lugeda tütre kirju isale. Mõeldes nendele tekstidele läks meel kurvaks, sest tänapäeval vist ei kirjuta keegi enam niisuguseid kirju oma lastele. Enamasti loetakse või kirjutatakse sõnad mobiiltelefoni, teine vahend on lihtsustatud ja lohakale väljendusoskusele suunav e-post! Loodan, et olen ülekohtune! Siiski meenub, et “Looming“ avaldas kirjandusloolase Mall Jõgi kirjavahetuse oma poja Mihkel Kaevatsiga. Võimalik, et aeg peidab kusagil veel epistolaarselt huvitavat. (Märkus: epistolaarromaan on hoopis teine žanr, neid muidugi ilmub.) Ent Tammsaare on suur manitseja, mis teismeeas tütrele võis vahel ehk tüütu tunduda! Teisalt aga sundis tema range väljendusstiil ja arutelude sügavus tütart põhjalikumalt kirjutatu üle mõtlema. Maarja Vaino eessõnast saab teda, et Tammsaare käis koos tütrega teatris, nad arutasid raamatute üle, tegid pikki jalutuskäike loodusesse. Need asjad kuulusid lihtsalt kasvatusnõuete hulka. Oleks päris tore, kui neid kirju tänastes koolides tutvustataks, need võiksid ju aidata noort inimest tema kasvuearaskustes. Katke 1938. aasta augustikuu kirjast, kus isa hoiatab tütart liiga varase armumise ja noormeeste eest: „Aga olgu meie elul ükskõik kui vähe väärtust, rohkem on ta ometi väärt, kui et teda raisata mõnele kaunile ja libedakeelsele vastutulijale. Eriti keeruliseks ja raskeks läheb seisukord, kui mõni paistab millegi poolest eriliselt silma, olgu ilu, tarkuse, rikkuse või kuulsuse poolest. Vähemalt viimane häda on meil kaelas. Meid tuntakse ja peetakse silmas mitu kord rohkem kui iga tosinainimest. See kipub meie ümber kokku tõmbama need kõige edevamad, auahnemad ja tühisemad. Teatud määral sünnib siin sama, mida nii sagedasti näidatakse kinoski: rikas või kuulus noor tüdruk on õnnetu, sest ta ei näe oma ümber ainustki noormeest, kes tuleks tema enese pärast, kõik peavad jahti ainult tema raha või suure soo peale. Teatud määral võib ka Sinuga see sündida: lipitsema tulevad need, kel pole eesmärgiks rohkem, kui et võida pärast kiidelda, et ta on prl. Tammsaarega (Hansen on neil ununenud) seal ja seal käinud või nii ja nii olnud. Ja mina arvan, et pole mingit põhjust olla igale esimesele vastutulijale reklaamiobjektiks, kiitlemisesemeks. Sellepärast on targem, kui ülepeakaela ligitükkijad hoitakse aupaklikus kauguses. Pealegi oled Sina arenemiselt, tervisliselt ja haridusliselt ning aastailt sealmaal, et pole mingit mõtet olla mures ei oma tuleviku, elu või ühegi noormehe pärast. Kui Sa kellegi silmas tõesti midagi maksad, siis võib ta end ometi taltsutada ja oodata, kuni Sina oled igapidi täisealiseks saanud ja iseseisvalt võid iseenda eest hea seista. Vastasel korral on kasulik, et lipitseja veel rutemini kaob kui ta ilmub. /---/ Seda kõike kirjutan Sulle, et Sa õpiksid oma kasusid ja iseend kaitsma nii inimeste kui ka teiste tühiste juttude vastu. Hulga keelekandmise alalisemaks põhjuseks on kadedus ja sellepärast peab õppima klatši peale vilistama, ometi pole mingit põhjust teadlikult või rumaluse tõttu klatši endale kaela tõmmata. See oleks sama hea kui teadlikult või rumalusest solgis supelda puhta vee asemel. Lõpuks – Sinule võib see kõik igavana ja isegi ülekohtusena näida, aga ometi ära unusta kunagi, et mina räägin seda kõike ainult selleks, et katsun Sulle kasulik olla“