KünnapRoosteSinijärv. 2008...9

„Vikerkaare“ nägu väljaanne, kus kolm eesti luule silmapaistvamat nägu (kes ka kaanel Künnapi nägemise järgi) avaldavad oma poeese, proosat ja tõlkeid. Ent osutus sisult tagasihoidlikumaks kui eeldasin. Tähendagu sõna tagasihoidlik siis mitut asja korraga: igavust, kordamist, ammukuuldut, iseenese ja üksteise ülearust eksponeerimist! Eks nad ole oma tekste ennegi kolmekesi kokku korjanud: vt. „Neid vigu me ei korda.“ Ja „Kaardipakkides“ ollakse ka koos, kuid seal leidub teisigi. Sinijärv ütleb Rooste kohta: „Jürgen Rooste on käesoleva sajandi elava ja otsiva eesti luule lipulaev ja vapiloom“. Sessinatses kogus esineb ta, luule vapiloom siis, proosaga, kus prevaleerivad joodiku unenäod ja seisundid, kuid nendest on juba ennegi kuuldud. Kuulsatelt soomlasteltki. Nii et latt on kõrgele aetud. Ikka ehe ja räme, kirjakeele suhtes lugupidamatu, kuid teisalt nagu vabandust anudes - niisugune ma juba olen. “Meil on tegemist esteetiliselt muundatud poeediga. Kas ka eetiliselt?“ jätkab teine poeet, kel eesnimeks Karl Martin. Otsus on vägev - Rooste on eesti luule käilakoletis, kes jääb kirjanduslukku. Seda usun ka mina. Et jääb küll. Künnapi eelmine kogu „Su ööd on loetud“ tõstis tema luuletaseme minu silmis nõnda kõrgeks, et sellest raamatukesest ei leidnud ma midagi tsiteerimiseks või eraldi nimetamiseks. Siiski vajab meile meenutamist, et kurikuulus reklaamlause „võidab see, kel on surres kõige rohkem…“, kuulub just nimelt Künnapile. Kolme mehe ühiskogust mis, nagu öeldud, meenutab ajakirja „Vikerkaar“, leiate ühe mehe ehk Künnapi pilte, nõnda kui ajakirja originaaliski kombeks. Ühislauluna sündinud „Lydia Koidula on surnud“ kostub nõnda: „jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / lydia koidula on surnud / emajõe ööbik ei laula / enam kunagi / lydia koidula on surnud / nekrofiil liigub labidas käes / lydia koidula on surnud / maetud saksamaale / mis venemaa on / lydia koidula on surnud / on tõesti surnud / jah / tema kes sai karistuseks / lätlasele mehele pandud / raha peale trükitud / igasse kooliõpikusse topitud / lydia koidula on surnud / postipapa enese tütar / püha rulluisutaja taevas / jumala ainus silmarõõm / isemängiv pajuvile neeva luhal / lydia koidula on surnud / enam ei kriibi ta veriste küüntega / luuletusi pruunile tapeedile / kuskil kuratlikus kroonlinnas / lydia koidula suri / loitsides madruste mässu / munedes merevahusse geenigranaate / millest maailmamered saavad koorutama / lenineid elviseid grebenštšikove / ja kahekümnendaid sajandeid / jah / lydia koidula on surnud - / rahu tema põrmule pühale / (koidula myortva a mõ ještšo nyet / koidula myortva – a mõ? / te kto nas lyubyat smotryat nam vsled / koidula myortva – a mõ? / a mõ ještšo nyet)“ Mõistagi ei saa ma jätta tsiteerimata Sinijärve loomingu näidet „Sammas“: /---/. Sic!