Maarja Kangro. Heureka

Taas allusioonidekirju luule, mille avamisega peavad lugejad kurja vaeva nägema. Autor on ise öelnud 11. jaan. „Litris“, et talle meeldivad ideed rohkem kui keelemäng, mina pole seda ega teist tabanud. Kangro eelnevad luulekogud „Kurat õrnal lumel“ ja „Tule mu koopasse, mateeria“ on jätnud mind ükskõikseks, õieti on need kirjutatud mulle arusaamatus keeles ja tonaalsuses. Ja ega „Heureka“ palju rohkem haaranud. Kindlasti on autori sotsiaalsus avatumalt lahti kirjutatud, ent mina ei näe siin tippluulet, öeldagu mida tahes. Hinnatagu kuis tahes! Pigem leian kunstlikkust ja rafineeritud sõnade paigutamist ridadesse, mis siis moodustavad tekste. Muidugi on näha itaalia kultuuri mõjusid, aga sellest jääb emotsionaalsuse saamiseks napiks. Külma intellektiga võib neid lugeda. Maarja Kangro kõiki kogusid piirab tundetus, ükskõiksus, kohati lausa külmus. Tehislikkus. Ilmselt osutatakse globaalse elujõu piiridele või millelegi veel hirmsamale, aga mina ei saa päris hästi aru, õieti saan vist valesti aru. Mida ütlevad näiteks „PORGANDIKRISTUS: TAPPEV EMPAATIA“ või „NURMENUKUD“ ? Näideteks olgu „LIIKLUSMÄRK“: „ „Sest ma ei looda enam pöörduda / Sest ma ei looda enam / Sest ma ei looda pöörduda“ / Nii kutsutakse kuivalt kevadet./ Aga maanteel on üks teistmoodi märk: / see hoiatab hobuse eest. / Ja hobusele on jälle / joonistatud pikk türa. / Türa lehvitab: päike / ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti. / Totakas fallos ja siiras türa / vilgub ja ühendab lahkesti. / Peatu, teeline, imetle seda / kena lülitust liiklusmärgil. / Veel pole lootust mitte pöörduda, / kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –„. Ja nimiluuletus kõlab nii: „“Mul on see nüüd olemas“ / Kena sompus ilmaga / vesteldakse kohvikus / vaikselt, lusikad löövad / kõlavalt, mõnele õrnemale / võib-olla näib, et vastu luid. / „See hoiab mind praegu püsti, / ma loodan. Jah. Tõesti, kui mõelda, et mul on nüüd see olemas.“ Korraks vaatab ta kive, / mis on roosad, ja vett. / „Ma mäletan loomafilme. / Ja päris loomakarju ka. / Väga sageli nad lihtsalt konutasid.“ / Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis, majakooki saab ka, vihma tibutab. „Aga kui keeles on olemas sõna „norus“, / ei saa kogu keel olla norus. / Või kogu olemine või – eks? / Sellist rekursiivsust ei saa ju olla? „Nõud kõlksuvad siin nii valjusti.“ / „Mul on nüüd see olemas. / Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks?““ Ühes „Sirbi“ intervjuus annab autor mõista, et kes ei mõista üht või teist luuletust,eriti "Liiklusmärki", pole just eriti intelligentsed, mis teha – lepin sellega!