Seekordne kirjatükk on ajendatud paarist juhuvestlusest ning filosoofilisemat laadi kui tavapärane termininõuanne.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, sest terminiloome ja -korrastuse köögipool on asjaga mitteseotuile sageli teadmata ning kõrvalseisjaile võibki tunduda arusaamatuna, milleks on vaja kulutada pikki tunde terminite (ehk siis sõnade) ümber targutades. Ometigi ON vaja. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminoloogia väljatöötamisel ning korrastamisel suur kaal kokkulepetel. Kokku lepitakse aga eeskätt ikkagi selleks, et ümbritsevat võimalikult ühtviisi tõlgendada. Sama mõiste erinevad määratlused ja tähistusviis tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust. Kuigi ad hoc terminitöö on tänapäeval sageli suisa möödapääsmatu vajadus, sest tõlketekstide rohkus sunnib omakeelseid termineid n-ö käigu pealt välja mõtlema ning terminikomisjonide töö tulemus jõuab kasutajani märksa pikema ajalõtkuga, on viimane variant ometigi usaldusväärsem. Kogu eelnev jutt tundub klišeemaigulisena, kuid probleem ei ole tekkinud, või tekitatud, tühjale kohale.
Miks ei tehta tänini vahet traditsioonilistel raamatukoguterminitel „laenama“ ja „laenutama“, miks näiteks eri juhendmaterjalides on „laudimeetri“ seletustes pakutud mõõdud erinevad? Miks siis, kui juba aastaid on üllitatud tõsiste asjatundjate koostatud terminiallikaid nagu „Arvutikasutaja sõnastik“ (praeguseks on ilmunud juba neli täiendatud trükki) või arvutitermineid seletavat „E-teatmikku“ leidub veel ikka keegi, kes avastab jalgratast ja asub meedias targutama selle ümber, mis on (tema arvates) näiteks „veebisait“, muudest IT-terminitest rääkimata? Jutu mõte on selles, et jäägu iga valdkond n-ö oma liistude juurde ja kui on vaja kasutada teise valdkonna termineid, on igati arukam leida asjakohane sõnaraamat ning sealt järele vaadata, selle asemel, et pead vaevata ja niigi nappi aega tühja raisata. Siinkohal ka mõned vihjed terminiallikatele: oskuskeelerubriigis on välja pandud rida linke veebis leitavatele terminisõnastikele; Rahvusraamatukogu veebisaidi ürituste arhiivist leiate oskuskeeleseminaride ettekanded, mida lehitsedes samuti üht-teist kasulikku võib meelde tuletada. Ja üks eriti huvitav veebikoht on http://www.imprimaatur.ee/artiklid/kirjaosk.html, kus Vello Hanson mõlgutab mõtteid kirjaoskuse ja terminikasutuse üle. Sama veebisaidi artiklite rubriik sisaldab teisigi huvitavaid kirjutisi arvutiterminitest, autoriteks Vello Hanson ja Arvi Tavast. Kummagi nimi ei tohiks lugejale teadmata olla. Eelmainitud kirjatükid on küll autoritele omaselt pisut teravkeelsed, kuid ajendatud soovist abiks ning toeks olla. Nii mõnigi arvutitermin võib ju pentsikult kõlada, aga ju siis pole paremat olnud välja pakkuda ning tuleb olemasolevaga harjuda. Nii ka raamatukoguterminoloogia puhul. Kindlasti on ka selle valdkonna terminite hulgas selliseid, mis „ei meeldi“, aga leppida tuleb, sest vastasel juhul jõuaks sõnavaliku vabadus tõsise kaoseni. Oluline on meeles pidada, et korrektne terminikasutus on vajalik ennekõike ametlikes dokumentides, juhendmaterjalides jm ametlikus keelekasutuses. ERÜ terminoloogiatoimkonna täiendatud ja parandatud ning 2009. aasta juunikuu koosolekul kinnitatud tööpõhimõtete punkt 6 ütleb järgmist: „Toimkonna otsusega kinnitatud terminid ja muud oskuskeelenõuanded loetakse valdkonna termininormiks.” Eelmainitud dokumendi täistekst on leitav ERÜ veebisaidilt, rubriigist struktuur >toimkonnad.
Sõna on sageli käsitatud võimu tööriistana ja seda ta tõepoolest sageli ka on. Võimalik, et ka termininorm tekitab samalaadseid tundmusi, kuigi loogika ütleb teist – selleks, et sõna abil võimu saavutada, on mõistete ähmasus märksa kasulikum, kas mitte??? Terminikorrastajad püüavad aga, just vastupidi, asju võimalikult selgelt ja ühetimõistetavalt seletada. Kes nad siis on – kas sõnavõimu nautlejad või hoopis abikäe ulatajad? Mõelgem selle üle! Raamatukoguterminite sõnastiku uus veebiversioon on kasutuses olnud pea aasta ning selle kasutussageduse üle kurta ei saa, veebisõnastiku statistikamoodul toob lisaks välja ka selle, milliseid sõnu otsitakse. Selline tagasiside on terminikorrastajaile igati abiks.Endiselt on oodatud kõik kommentaarid.
Sirvigem siis aeg-ajalt eespool nimetatud allikaid ning mõtisklegem SÕNADE ja nende TÄHENDUSE üle. Ning mis peamine – usaldagem nii oma kui ka teiste alade asjatundjaid.
Ikka ja jälle lahvatavad vaidlused selle ümber, mis on terminoloogia, kes seda peaks looma, kes kasutama, ning tagatipuks sekka ka kõhklusi korrastatud terminite vajalikkusest üldse. Inimloomusele on ilmselgelt omane aeg-ajalt kõige ja kõigi vastu mässata ... seda eriti ettekirjutuste vastu. Teisalt on aga ootused n-ö valmislahendustele üsna kõrged. Vaja on uut terminit ja ...KOHE. Ka see on mõistetav, sest terminiloome ja -korrastuse köögipool on asjaga mitteseotuile sageli teadmata ning kõrvalseisjaile võibki tunduda arusaamatuna, milleks on vaja kulutada pikki tunde terminite (ehk siis sõnade) ümber targutades. Ometigi ON vaja. Nii nagu keeleloomes üldse, on ka terminoloogia väljatöötamisel ning korrastamisel suur kaal kokkulepetel. Kokku lepitakse aga eeskätt ikkagi selleks, et ümbritsevat võimalikult ühtviisi tõlgendada. Sama mõiste erinevad määratlused ja tähistusviis tekitavad kasu asemel vaid vääritimõistmist ning segadust. Kuigi ad hoc terminitöö on tänapäeval sageli suisa möödapääsmatu vajadus, sest tõlketekstide rohkus sunnib omakeelseid termineid n-ö käigu pealt välja mõtlema ning terminikomisjonide töö tulemus jõuab kasutajani märksa pikema ajalõtkuga, on viimane variant ometigi usaldusväärsem. Kogu eelnev jutt tundub klišeemaigulisena, kuid probleem ei ole tekkinud, või tekitatud, tühjale kohale.
Miks ei tehta tänini vahet traditsioonilistel raamatukoguterminitel „laenama“ ja „laenutama“, miks näiteks eri juhendmaterjalides on „laudimeetri“ seletustes pakutud mõõdud erinevad? Miks siis, kui juba aastaid on üllitatud tõsiste asjatundjate koostatud terminiallikaid nagu „Arvutikasutaja sõnastik“ (praeguseks on ilmunud juba neli täiendatud trükki) või arvutitermineid seletavat „E-teatmikku“ leidub veel ikka keegi, kes avastab jalgratast ja asub meedias targutama selle ümber, mis on (tema arvates) näiteks „veebisait“, muudest IT-terminitest rääkimata? Jutu mõte on selles, et jäägu iga valdkond n-ö oma liistude juurde ja kui on vaja kasutada teise valdkonna termineid, on igati arukam leida asjakohane sõnaraamat ning sealt järele vaadata, selle asemel, et pead vaevata ja niigi nappi aega tühja raisata. Siinkohal ka mõned vihjed terminiallikatele: oskuskeelerubriigis on välja pandud rida linke veebis leitavatele terminisõnastikele; Rahvusraamatukogu veebisaidi ürituste arhiivist leiate oskuskeeleseminaride ettekanded, mida lehitsedes samuti üht-teist kasulikku võib meelde tuletada. Ja üks eriti huvitav veebikoht on http://www.imprimaatur.ee/artiklid/kirjaosk.html, kus Vello Hanson mõlgutab mõtteid kirjaoskuse ja terminikasutuse üle. Sama veebisaidi artiklite rubriik sisaldab teisigi huvitavaid kirjutisi arvutiterminitest, autoriteks Vello Hanson ja Arvi Tavast. Kummagi nimi ei tohiks lugejale teadmata olla. Eelmainitud kirjatükid on küll autoritele omaselt pisut teravkeelsed, kuid ajendatud soovist abiks ning toeks olla. Nii mõnigi arvutitermin võib ju pentsikult kõlada, aga ju siis pole paremat olnud välja pakkuda ning tuleb olemasolevaga harjuda. Nii ka raamatukoguterminoloogia puhul. Kindlasti on ka selle valdkonna terminite hulgas selliseid, mis „ei meeldi“, aga leppida tuleb, sest vastasel juhul jõuaks sõnavaliku vabadus tõsise kaoseni. Oluline on meeles pidada, et korrektne terminikasutus on vajalik ennekõike ametlikes dokumentides, juhendmaterjalides jm ametlikus keelekasutuses. ERÜ terminoloogiatoimkonna täiendatud ja parandatud ning 2009. aasta juunikuu koosolekul kinnitatud tööpõhimõtete punkt 6 ütleb järgmist: „Toimkonna otsusega kinnitatud terminid ja muud oskuskeelenõuanded loetakse valdkonna termininormiks.” Eelmainitud dokumendi täistekst on leitav ERÜ veebisaidilt, rubriigist struktuur >toimkonnad.
Sõna on sageli käsitatud võimu tööriistana ja seda ta tõepoolest sageli ka on. Võimalik, et ka termininorm tekitab samalaadseid tundmusi, kuigi loogika ütleb teist – selleks, et sõna abil võimu saavutada, on mõistete ähmasus märksa kasulikum, kas mitte??? Terminikorrastajad püüavad aga, just vastupidi, asju võimalikult selgelt ja ühetimõistetavalt seletada. Kes nad siis on – kas sõnavõimu nautlejad või hoopis abikäe ulatajad? Mõelgem selle üle! Raamatukoguterminite sõnastiku uus veebiversioon on kasutuses olnud pea aasta ning selle kasutussageduse üle kurta ei saa, veebisõnastiku statistikamoodul toob lisaks välja ka selle, milliseid sõnu otsitakse. Selline tagasiside on terminikorrastajaile igati abiks.Endiselt on oodatud kõik kommentaarid.
Sirvigem siis aeg-ajalt eespool nimetatud allikaid ning mõtisklegem SÕNADE ja nende TÄHENDUSE üle. Ning mis peamine – usaldagem nii oma kui ka teiste alade asjatundjaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar