5. jaan 2010

RIIAKAD JÕHVIKAD

Isikut päritolu järgi eristades kasutab eesti keel liidet -lane. Enamasti on aluseks rahvuse või koha nimi: eestlane, tallinlane, saarlane, skandinaavlane, eurooplane, sakalane (Sakalast), hiidlane jne., vahel ka muu tunnus: estoonlane (Estonia teatrist), riigikogulane (Riigikogust), võõramaalane jne.
Liide -kas on väheproduktiivne ja see on andnud sõnu asjade, taimede, loomade jm. kohta: purjekas, viilakas, pastakas, vetikas, ohakas, kajakas, sitikas jne. Ka osutab ta mingi omaduse rohkusele: punakas, arvukas jm. Veel on hulk iseloomustavaid sõnu, millest ainult üks on viisakas, teised aga mitte: mühakas, kaabakas, lollakas, lipakas, lohakas, räpakas jm. Viimaseil on kõigil halvustav toon.
Nüüd on see liide hakanud slängina levima ja meil pole enam leedulasi ega norralasi, pärnulasi ega harjulasi. Nende asemel on leedukad, norrakad, pärnukad, harjukad, võrukad, nõmmekad, sakukad jne. Mingi halvustav kõla tuleb kõrvu, kui maainimest nimetada maakaks, venelast venekaks, tapalast tapakaks, tartulast tartukaks jne. Sellele tuleb vastu astuda! Erandina jäägu poolakad poolakaiks, kuid mis saaks Jõhvi ja Riia elanikest?
Kui nüüd kunagist Gustav Suitsu loosungit Euroopa Liidus olles parafraseerida, siis kõlaks see: ”Olgem euroopakad, kuid jäägem eestikateks!”
Hans Jürman

Kommentaare ei ole: