NÕUKAAEG

See üha enam vohama kippuv sõna on minus juba tükk aega tekitanud nõutust, et mitte öelda tülgastust. Kõigepealt pole ta sõna ega midagi. See on muidugi maitseasi, kuid sama arvamust olen kuulnud mujaltki. Minu vastumeelsus on tingitud pigem sellest, et meie, kes me sel ajal elasime, pole kunagi niisugust väljendit kasutanud. Meie rääkisime Vene ajast ja Eesti ajast, mitte NSV Liidu ajast ega nõukogude ajast ega nõukaajast. Nõukogude võeti suhu või pandi kirja vaid sundkorras. Niiviisi tekkis näiteks selline raamatupealkiri nagu “Eesti NSV ravimtaimed” või mõiste nõukogude eesti kirjandus. Võidakse vastu vaielda, et ka tsaariaeg oli ju Vene aeg ja uue väljendiga tahetakse neil vahet teha, aga ma olen päris kindel, et sellises süvaanalüüsis ei pruugi nõukaaja kasutajaid kahtlustada.
Üks asi tuleb aga kirjapildis veel juurde. On olemas III vältes omadussõna nõukas, omastavas nõuka ja see annab nõukaajale hoopis positiivse tähenduse, pannes arvama, et siis pidid elama eriliselt nutikad inimesed väga mõtterikkas ajas. Kas sellist tõlgendust tahetigi? Vaevalt küll.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KIRJANIKUD JA LUULETAJAD

Eelmise aasta lõpp oli väga rikas kirjandussündmuste poolest. Kahjuks aga hakkas jälle kõrva ja silma pealkirjaks pandud väljend, mis tundub juba päris üldine olevat, kuigi loogikat pole siin karvavõrdki. Õnneks kuulsin Paabeli raamatukogus seda vaid korra, aga näiteks raadio kultuurisaated üllatavad tihtipeale ja tänases Sirbis oli Underi biograafia arvustuses jälle see kõrvutus.
Esmapilgul võib tunduda, nagu olekski kõik korras. Kui aga toon kõrvale sarnased väljendid, näiteks inimesed ja mehed, loomad ja rebased, puuviljad ja õunad, siis ehk tundub juba paljudele, et midagi on viltu.
Kui nüüd tulla tagasi kirjanike ja luuletajate juurde, siis paar lihtsat tõde: seotud kõne = luule, sidumata kõne = proosa, ilukirjandus jaguneb lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

HÄDA NENDE NIMEDEGA!

Nimedega on igasuguseid raskusi. Mõnikord lihtsalt ei osata muukeelset kuju eestikeelsega kokku viia. Siit tulevad need Bavaria pro Baier, Bohemia pro Böömimaa, Laibach pro Ljubljana jne. Karta on, et selliseid vigu tuleb aiva juurde, kuigi need oleksid kergesti välditavad, kui natuke viitsitaks vaadata, millega tegu. Kui ikka fotol on selgesti äratuntav Kölni katedraal ja tekstis öeldud, et Reini jõgi on selle ees puud üle ujutanud, siis on üsna jabur kirjutada pildi alla, et Cologne´i linnakeses(!) püstitati vee kaitseks tõkkeid. Vägisi tuleb meelde, et Noarootsi mehed villisid pudelitesse Voosi kurgust võetud merevett, kleepisid peale uhke sildi Eau de Vosy ja müüsid ravivee pähe maha. Nende auks peab ütlema, et see oli igas nüansis sügavalt mõtestatud äritegevus.
Teine lugu on, et neid väljamaa nimesid ei osata kuidagi välja öelda. Mõni on inglise keelest nii läbi imbunud, et Richard Wagner ei saa tema suus kuidagi Rihard häälduda ja prantslane de Gaulle on muidugi Tšaals, mitte Šarl. Teine rääkis kellestki Saisöfösest. Jututeemat kuulates sai siiski aru, et see ju Sisyphos. Kukus kõneles kolmas innustunult, et “Vanemuises” etendub “Krahvinna Mariisa”. Kuulsa võidusõitja naasmisega hakkame jälle kuulma, et sakslane Maikl Schumacher sõidab taas.
Alaliik on see, et ei osata kirjutada ka. Neid näiteid on nii palju, et piirdun värskeimaga: Albu suusasõidus oli kolmas soomlanna Aehtaevae (tegelikult muidugi Ähtäva). Meenusid veneaegsed telegrammid oma naeaerioennitlustega.
Kolmas võimalus on inimesed segi ajada. Tuntud saatejuhti on nimetatud Toivo Luhatsiks. 1938. aastal sündinud mehe kohta nägi ekraanil olija küll kahtlaselt nooruslik välja. Õnneks ei võetud veel põlvkond vanemat Elmar Luhatsit mängu, tema küll juba Manala mail. Veel andekam on, kui ei teata õiget nime ega osata valetki käänata. Kunagi teatas “Nädal”, et Tiit Soki paranemiseni asendab teda “Pehmetes ja karvastes” Indrek Sammul. Kui nüüd keegi aru ei saanud, tuletan meelde, et näitleja on Tiit Sukk ja korvpallur on Tiit Sokk, aga vaevalt temagi end sokiks väänab.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

RIIAKAD JÕHVIKAD

Isikut päritolu järgi eristades kasutab eesti keel liidet -lane. Enamasti on aluseks rahvuse või koha nimi: eestlane, tallinlane, saarlane, skandinaavlane, eurooplane, sakalane (Sakalast), hiidlane jne., vahel ka muu tunnus: estoonlane (Estonia teatrist), riigikogulane (Riigikogust), võõramaalane jne.
Liide -kas on väheproduktiivne ja see on andnud sõnu asjade, taimede, loomade jm. kohta: purjekas, viilakas, pastakas, vetikas, ohakas, kajakas, sitikas jne. Ka osutab ta mingi omaduse rohkusele: punakas, arvukas jm. Veel on hulk iseloomustavaid sõnu, millest ainult üks on viisakas, teised aga mitte: mühakas, kaabakas, lollakas, lipakas, lohakas, räpakas jm. Viimaseil on kõigil halvustav toon.
Nüüd on see liide hakanud slängina levima ja meil pole enam leedulasi ega norralasi, pärnulasi ega harjulasi. Nende asemel on leedukad, norrakad, pärnukad, harjukad, võrukad, nõmmekad, sakukad jne. Mingi halvustav kõla tuleb kõrvu, kui maainimest nimetada maakaks, venelast venekaks, tapalast tapakaks, tartulast tartukaks jne. Sellele tuleb vastu astuda! Erandina jäägu poolakad poolakaiks, kuid mis saaks Jõhvi ja Riia elanikest?
Kui nüüd kunagist Gustav Suitsu loosungit Euroopa Liidus olles parafraseerida, siis kõlaks see: ”Olgem euroopakad, kuid jäägem eestikateks!”
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

TEEKOND PIRITALT MUSTAMÄE ALLA

Seisin kunagise Pirita kino ees ja lugesin silti “Pirita vaba aja keskus”, sain sealt omnibussile ja mõtlesin: ”Pirital on õnneks siiski klooster, mitte nunnakeskus”. Teisel pool jõge ei saanud omnibussi aknast näha, kas mõnel hoonel ehk on silt Olümpiakeskus. Ja Lauluväljaku peatuse juures ei kõnelnud miski, et tegemist oleks Laulukeskusega. Kuid endine Kadrioru kohvik oli Kadrioru keskus, Narva maanteed pidi sõites sattusid silma veel Verekeskus ja Koopiakeskus. Ent vana pritsimajagi üllatas: seal on nüüd Erootikakeskus. Merepuiestee ääres on Merekeskus (kuidas saab mere keskpunkt olla maismaal?). Balti vaksali juures omnibussilt maha astujale vahtis vastu kiri Ostukeskus. Samas tuli mõte: “Miks meil on ikka veel kasutusel see vististi vene keele kaudu tulnud võõrsõna? Vaksali asemel oleks hoopis parem Rongikeskus.” Aga nurga taga oli lihtne dabljusii, mitte mingi Kergenduskeskus. Trollil edasi sõites tuli tee peal probleem: “Kuidas saab olla park ilma puude ja põõsasteta? Taksopargi asemel olgu Taksokeskus!” Siis ilmus vaatesse silt “Kristiine avatud noorte keskus”. Kes need avatud noored on? Ligidal oli Aknakeskus ja edasi sõites tee ääres Tallinna Tööstushariduskeskus. Kui jõudsin Zookeskuseni, tulin trollilt maha.
Kas pole siin midagi liiast? Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus peaksid nime järgi olema analoogilised asutused, kuid ka raamatukogude allüksusi on hakatud nimetama keskusteks. Või on üldse viimane aeg kõik raamatukogud ümber ristida raamatukeskusteks?
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110

VEIDI TÕLKIMISEST

Päris veider, aga kuigi ma mõtlesin tükk aega, ei meenunud mulle ühtki naljakat tõlget vene keelest eesti keelde ega vastupidi, mis oleks ka ilmunud. Ei tea, kas vene keelt osati paremini või oli (enese)kontroll ja hirm nii suur, et kõik mõeldi korralikult läbi. Munakivitee kui яйцекаменная дорога oli konstrueeritud nali.
Kui Soomega lähemalt suhtlema hakati, siis ühe ja teise tõlkega muidugi alt mindi, aga need on ka vanad näited ning uutest meenub vaid väga drastiline juhtum. Nimelt pakkunud üks restoran vähisuppi ja tõlkinud selle mitte rapukeitto, vaid syöpäkeitto. Seda lugedes kaob küll igasugune tellimisisu.
Inglise keelega on aga asi hullem, sest tõlkida on palju, sellega on kiire ja kodukootud tõlkijad ei viitsi mõelda ega sõnaraamatut kasutada. Mõni väike näide: horseradish on mädarõigas, mitte hoburedis; multihead rocket on korduvkasutusega, mitte mitme peaga rakett; piss of you tähendab kellegi peale väga vihastama, mitte tema peale teatud toimingut sooritama.
Vahel aga minnakse enda reklaamimisega libedale teele. Näiteks pakkus üks turismitalu välja Kaval-Antsu teemalisi meelelahutusi ning arvas, et teave peab ka üle maailma levima. Internetti leiti enda arvates väga hea lahendus ja märksõnaks sai trickyants. Kui nüüd keegi tuleb trikitavaid sipelgaid vaatama, aga selle asemel lollitavat meest näeb, kes pealegi neile arusaamatus keeles kõneleb, siis teenuse pakkujal arvatavasti väga hästi ei lähe.
Lõpuks moraal: enne mõtle, siis mõtle veel kord ja alles siis ütle või pane kirja.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

MIKS ÖELDA KEERULISELT, KUI SAAB KA KEERULISELTSESTI?

Mis erinevus on kiiruses, kui ütleme koheselt, mitte kohe? Kas üks on teisest aeglasem? Teadagi nõuab rohkem aega koheselt, sest neli häälikut või tähte on ju juures!
Miks midagi ei toimu ööpäev läbi, terve ööpäeva, ööpäeva jooksul, vaid ainult ööpäevaringselt? Vist ei tule meil enam aastas läbida kaksteist kuud, vaid me viibime aastaringselt kaheteistkümnes kuus. Kui varem mõnigi toiming, tegevus, ülesanne oli igal aastal, siis nüüd käivad need iga-aastaselt. Mingiks talituseks ei määrata enam aega kell 9.15, vaid hoopis kellaajaliselt 9.15. Kui maakonnas juhtub midagi head või paha, siis teade ütleb, et see toimus maakonnasiseselt. Ja midagi ei kiideta enam heaks ühel häälel, see käib nüüd ühehäälselt.
Mida arvata sellistest keelenditest? Hinnangu järgi (oh ei, ikka hinnanguliselt) on tegemist liigtuletistega. Ja neid ei ole kuulda-näha hulgana, vaid ikka hulgaliselt.
Kas käesolev tekst on loetav silmadega või silmaliselt? Või varsti me üldse ei kõnele ega kirjuta eesti keeles, vaid teeme seda eestikeelselt?
Hans Jürman

bxAv110 bxAv110 bxAv110