Sirje Kiin. Marie Under

Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele, ometigi on minu jaoks ehmatav senine põlglik suhtumine väljaandesse, teadagi leidub ka erandeid. Näib, et Sirjet on tahetud tuleriidale visata, kuid Underi loomingu uurijana ei tohiks ta sellest ju heituda. Üheks põhjuseks võib olla kirjutajate maailmavaade, teiseks hindajate kiirustav pealiskaudsus, materjalile allajäämine.
Arvamustest õhkub rohkem suhtumist monograafia autorisse, kui tema teksti. Need, kes valisid või valivad välja vaid Underi eluloolise teekonna ja muu suuremat ei huvita, peaksid olema hinnangutes ettevaatlikumad.
Kõige olulisemaks pean, et nii mahukat käsitlust võivad lugeda ka väiksema kirjandusteaduspagasiga inimesed, ka need, kes kirjandusloolisi kogumikke tavaliselt kätte ei võta. Aastakümnetega on Eesti lugejate teadvusesse kinnistunud kujutlus Underist kui pühakust ja klassikust, nüüd aga korraga teavitatakse, et sarnaselt lihtsurelikele oli temagi hingest ja kehast inimene. Et ta on elanud rikast ja jõulist isiklikku elu. Julgen koguni üldistada - me kohtume monograafia kaudu ühe suure armastuslooga, kuhu kuuluvad küll konkreetsed isikud, kuid eelkõige Underi looming. Meenutuseks, enne kui Under muutus jumaldatud poetessiks, pidi ta üle elama rohkesti alandavaid sõnu oma kriitikutelt, kellest mõnel pole märkimisväärset kohta meie kultuuriloos. Äkki võinuks monograafia karmimad hindajad hädakisa tõsta juba siis, kui Sirje Kiin avaldas ajakirjas „Looming” 2008, nr. 12 ja 2009 nr. 10 väljavõtteid monograafiast? Need ju kompasid omal kombel olukorda, andsid aimu, mida monograafiast võib leida. Miks siis keegi ei osutanud Adsoni märkmetele? Need intiimsushetked pani kord Artur Adson ise kirja, ja neid uuesti tsiteerides ei tee ju keegi kuritegu või pattu. Võiks ju küsida, millist eetikat kannavad need, kes süüdistavad faktide ülekordamisega nende väljatoojat? Inimene, kes avaldas oma arvamuse pealkirja all „Kuidas Under Adsonit magatas” ei riiva Sirjet kuidagi, vaid solvab sügavalt poetess Underit, aga selle vääratuse mõistjad võib-olla alles õpivad lugemist. Teisalt, kui midagi muud lugejale meelde ei jäänud, siis olgu pealegi. Kuna 2002. a. ilmunud väljaandes „Tammsaare elu härra Hansenina” on Elem Treier avaldanud A. H. Tammsaare majandusliku arvepidamise, mis samuti väga isiklik asi, kuigi mitte sedavõrd hõrk materjal kui erootika, siis võib süüdimatult pärida, miks Underit puudutavad märkmed kuuluvad erandlikumasse kategooriasse?
Underi monograafiaga tutvudes saavad lugejad tegelikult ülevaate peaaegu tervest 20. sajandi kirjanduselust nii kodus kui võõrsil. Kuulevad nt. Aleksander Aspelist ja Ants Orasest, Aleksis Rannitist, need on aga tähtsad nimed Underi, kogu eesti kirjandusajaloo jaoks. Sirje Kiin on järjekindlalt rõhutanud, et jätkates Erna Siiraku tööd on tal õnnestunud pärast okupatsiooni jõuda kirjade ja materjalideni, mis aastakümneid seisnud kusagil varjul. Underi käekäigu kaudu peaksid kaasamõtlevad lugejad suutma mõista eesti kirjanduse käekäiku eelmisel sajandil. Seal leidub valusaid detaile..., mõnestki olime teadlikud, ent ikkagi... Eks teadnud minagi natuke Underist, Adsonist, Tuglasest ja teistest Eesti kultuuriinimestest, aga ma leidsin Sirje doktoritööst kümneid pisifakte ja interpretatsioone, millest varem polnud aimugi. Pean erakordselt huvitavaks, lausa ainulaadseks, uurija retrospektiivset lähenemist Underi loomingule, seega doktoritöö teist poolt. Loomulikult on teadjamaid, kes näiteks Underi kirjavahetuse läbi töötanud, aga minutaolisele pakkus huvi nt. Dagmar ja Hermann Stocki käekäik, Underi suhtlusulatus kultuuriinimestega. Olgugi, et Adsoni kirjutatu, kas või „Marie Underi eluraamatu” kaks osa pole mulle võõrad, ei tule mul mõttessegi sealt tsiteerimist ette heita. Tore seegi, et meenutati, kuidas 1930ndatel, majanduskriisi aastatel, asendati luule proosaluulega, nõnda kui praegu. Jah, leidub liigseid ülekordusi, mõni isegi ehk häirib, aga mõistmiseks saab kasutada lauset – kordamine on tarkuse ema! Olulisem on teadmine, et nüüd on ehk lõpuks kokkuvõetud kõik Underi luule tõlgendusvõimalused. Teame tänaselt vaateveerult, kuidas Underit on loetud ja mõistetud. Kunagi ehk hinnatakse sedagi, kuidas Sirje Kiini monograafiat Underist interpreteeriti. Järeltulevad kirjandusteadlaste põlvkonnad valivad oma rakursi, oma mõistmise. Kokkuvõtvad laused Sirje Kiinilt: „Marie Underi sisemine areng suundus romantiliste sonettide ning ekspressionistlike tundepursete juurest sügavate metafüüsiliste, eksistentsiaalsete teemade poeetilise mõtestamiseni. Ent mida suuremaks kasvas tema luules väljenduv esksitentsiaalne pinge, seda suurema klassikalise lihtsuse ning selguse suunas arenes tema esteetika, stiil ja väljendusviis. 1930. aastate lõpuks jõudis Under arusaamale, et tema luule areng on saanud teatud mõttes niivõrd valmis, et ta nõustus koostama kolmeköitelise kogutud luuletuste väljaande. Luuletaja osutus ettenägelikuks, justkui oleks aimanud, et üks loominguperiood on lõplikult ümber saamas. Samas oli tema minapilt jätkuvalt kriitiline varasema erootilise luule suhtes, mida mõjutas tugevasti aastatetagune siuruaegne vastuoluline vastuvõtt – toonane häbi ning avalikkuses toimunud mõnitamise šokk ei läinud meelest. Under asus otsustavalt tsenseerima ja kärpima kolme esimese kogu noorusluulet, muutes tekstid küll kohati kunstiliselt sujuvamaks, kuid kaotades samas palju nende omaaegsest originaalsest värskusest ning sensuaalsest särast. Tulemuseks olid luuletused, mille puhul on raske tagantjärele ära tunda, mille üle toona erututi, pahandati, vaieldi ja vaimustuti. Under ei tajunud ise üldse, kuivõrd oluline, nii esteetiliselt kui moraalselt, ja kuivõrd revolutsiooniline pedagoogiliselt oli olnud kaasaegseile lugejaile sonettide luule tähendus. Under reageeris ning lähtus omaenese tekste tsenseerides ainult isiklikust negatiivsest emotsioonist, mis talle oli jäänud kaasaegsest vastuvõtust, teadvustamata oma noorusluule märksa suuremat positiivset mõju.”
Underi monograafia kaudu saate te aimu, millised olid muudatused, ja kuna kogu käsitlus on pikitud luulenäidetega, siis ühtlasi tuletatakse meelde, milliseid luuletusi tasuks üle lugada. Milliseid esitrükke võiks raamatukogude hoidlatest välja otsida.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras

Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Väitlusringis terminoloogia stipendiaadid

4. veebruaril 2010 toimus Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis järjekordne oskuskeeletundjate ja -huviliste ühisseminar. Sel korral rääkisid oskuskeele erisustest ja võimalustest Tartu Ülikooli õppejõud ja teadurid, kes 2009. aastal konkursi korras eestikeelse terminoloogia stipendiumi pälvisid. Teemaring hõlmas nii loogika, semiootika kui ka pragmapoeetika oskuskeeleloomet.
Seminari korraldas Eesti Terminoloogia Ühing koostöös Tartu Ülikooli Sihtasutuse ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Seminari toetas Haridus- ja Teadusministeerium.

Tähenduslikuks nimetas RRi peadirektor Janne Andresoo tervituskõnes seda, et oskuskeelepäevi peetakse juba viimased neli aastat Rahvusraamatukogus. On ju raamatukogu aastasadu olnud koht, kuhu koondub eri valdkondade informatsioon, millest aja möödudes saab kultuuripärand. Seetõttu ei ole ka midagi üllatavat selles, et raamatukogu seinte vahel, ja raamatukogu toetusel, arutletakse teemade üle, mis kaugelt raamatukogunduse valdkonna piire ületavad.
„Suurimad arenguhüpped saavad kultuuris teoks siis, kui tekib suhtluskanal üksteisest väga kaugel asuvate maailmade vahel. (---) Lähtudes sellest tõdemusest, võime mõttes läbi mängida kui tahes ebaharilikke kommunikatsioonivõimalusi (---)“, parafraasis Janne Andresoo semiootikadoktor Valdur Mikitat.
Nii püütigi seminaril leida oskuskeelepiirkondade ühisosa ja leida lahendusi erimeelsustele, või siis leppida tõdemusega, et mõned lahknevused nendeks jäävadki ning ei ole ka selles midagi ebaharilikku.
Seminari juhtis tavakohaselt Kalju Tammaru. Kuulajaid oli kogunenud pea sadakond, ning selgi korral jätkusid oskuskeelejutud peale seminari konverentsisaali kõrval kohvikus.
Seminari kava ja ettekanded on Rahvusraamatukogu kodulehel.
Kindlasti jääb arhiivi talletatud slaide vaadates vajaka emotsioonist ning õhustikust, rääkimata infokaost, kuid mingi ülevaate saavad ka need, kel endal kohale ei olnud võimalik tulla.


Järgmine oskuskeelepäev on plaanis sügisel, 6. oktoobril.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

TEMA OMA TÖÖ SAAB TEMA OMA POOLT TEHTUD või TA TEEB TÖÖD?

Selliseid lauseid nagu pealkirjas esimesena kirjas, kohtab suisa igal sammul. Milles asi? Miks ei saa inimesed lihtsalt öeldud: “Ta teeb tööd”?
Eks ikka seetõttu, et inglise keeles on nii ja arvatakse, et ka eesti keeles peab samamoodi ütlema. Hakkame algpõhjusi otsima ja seletama.
Meie laused lausa kubisevad sõnast oma, mida enamasti pole üldse tarvis rõhutada. Põhjus on selles, et teistes keeltes eristatakse sugu ning inglise keeles on selles kohas his või her. Eesti keeles pole sellel peaaegu kunagi mingit funktsiooni ning meil on ikka tema, ükskõik, kas tegu proua või härraga. Inglise keeles nad tahavad ikka topelt seletada, kas on she või he ja mis veel kellegi oma on, kuigi see on teksti järgi neilegi ammu selge.
Poolt pole muud kui do (done) by somebody. Saab tema poolt tehtud lisab selle seiga, et eesti keeles pole kahjuks tuleviku vormi ning see on tõeliselt suur puudus. Ei tea, kas selles on ka rahvuslik omapära, et meil pole tulevikku? Seda ei tea, aga kui nii jätkame, siis praegu pole eesti keeles tulevikku, aga varsti pole ka eesti keelel tulevikku.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

TEADLIK VIGA NORMIKS?

Tallinnas on tiigiäärne lumelinn usinasti kasutuses ning lapsi kutsutakse mängima. Nagu karta võis, on kümnest juhust üheksal kirjas, et tulge Shnelli tiigi äärde. On läinud täide see, mille eest hoiatati juba siis, kui kunagine suur rahvuslane Tiit Pruuli Balti jaama hotelli püsti pani ja selle vastuväidetest hoolimata Shnelliks nimetas. Talle tuletati küll meelde, et õiged on kaks võimalust: saksapärane Schnelli või eestipärane Snelli, aga seda ei pannud ärimees tähele. Keeleinimesed kartsid, et küllap hakkavad inimesed nüüd õigeks pidama ka Shnelli tiiki, ja nii läkski. Ei tea, kas peatumatult?
Levima hakkas see tendents siis, kui tekkisid “Kranaat” ja “Magneet”. Taheti olla popid ja omapärased, aga nüüd on ilmselt väga palju neid, kes peavadki õigeiks keelendeiks kranaati ja magneeti, mitte granaati ja magnetit. Arendus pole ka tulemata jäänud. Magneedi võimalik eeskuju on näiteks pasteet, aga sellele on nüüd väga omapärane järg. Alles ilmus mingi pasteetide paremusrida, kus troonis uhkelt leivamääre nimega “Gulinaar”!
Et tegelikult pole midagi uut päikese all, näitab üks ammune alkoholiga seotud sõna teke. Kas tabate ära, millest on tulnud ütlus: “Võtame ühe suraka!”? Mina küll ei mõelnud välja, et selle algsõna on populaarne liköörimark “Curacao”, mis nõukogude kaubanduses kandis nime “Lõunamaine”…
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tõnu Õnnepalu. Paradiis

See on hingerahu süvendav raamat. Unustasin tükiks ajaks koha ning aja, kus viibisin. Mõistsin, et kaduvus võib olla uuemaski eesti kirjanduses hingestatud, ja et ses meeletus maailmas suudab kirjasõna vahel aidata inimlapsel tasakaalu leida. Teise inimlik kurbus puudutab igat meist eri moel, kuid mõjuta ei tohiks jätta kedagi, nõnda kui ei jäta kummelikompress leevendamata põletikku. Õnnepalul on õnnestunud aja kui mõõtme kõrval tabada ka aja hinge. Kindlasti põrbitakse sekka, oh seda nostalgiat, kes veel vajab taolisi mõtisklusi möödunud aegadest. Vajatakse, ja päris kindlasti, sest aega, mil kirjanik elas Paradiisis, mäletatakse väga hästi. Väga noored vahest ei mäleta või ei hooli, aga eks autor isegi vahendab sekka mäletamiste mäletamist. Imelik, ma hakkasin uuesti mõtlema 1980ndate aastate vabadusihale ning tundmustele, mida toona läbi elasime. Tõepoolest, meil on ViFi, aga inimesi paljudes külades enam ei ole. Mis kasu on siis kogu progressist, kui vastu vaatavad sisselangenud katused ja mädanenud seinapalgid. Ainult, millal õieti algas kõige kokkuvarisemine? See toimus sootu varem, kui sündis ja hakkas kirjutama Tõnu Õnnepalu.Rahvas aga peab külade hävitamislooga kuidagi toime tulema, võib-olla isegi leppima? Enamikul eestlastest on oma Paradiis, küla, kust on püütud pikki kümnendeid mälu välja juurida, kuid kus veel vanad naised lavka juurde komberdavad ja mõnel vaiksemal pühapäevahommikul kalmuaias lahkunute nimesid kokku loevad. Kas nendesse tühjadesse majadesse kunagi tagasitee leitakse, on teadmata. Need kirjad Paradiisist, n.ö. väikesed lood, pole sisult väikesed, vaid võtavad kokku mitme inimpõlve olemise ühel saarel, nimeks Hiiumaa. Kuuldavasti Kaleste külas, mille kaudu võib vaadata kõigi Eesti külade saatust ja kulgu. Kõik, mis on tundunud maaelule oluline ja loomulik: aastaajad, põllud, loomad, puud, aiaväravad, armastus ja inimesed, pimedus ning valgus, põimitakse tervikuks. Ja see rahvas, kes on Paradiisis või selle läheduses kord elanud, mõni liigub nendel teedel ehk praegugi, nemad on ju aidanud Õnnepalul luua seda õhustikku, minevikku, jätnud maha jalajälgi ja arme, millest jutustada. Nemad on kaasautorid, sest nendeta poleks Paradiisist mõtet kirjutada. Õnnepalulik eesti mõttelugu kõlab nii: „Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju. /---/ Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste. /---/ Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Indrek Hirv. Ülalt valla.

Religioosne luuleraamat, mida on trükitud 360 autori signeeritud ja nummerdatud eksemplari, osta saab aga vaid Pirita kloostrist. Väljaandjaks Vello Salo kirjastus „Maarjamaa”. Kuna „Ülalt valla” satub ilmselt vähestesse raamatukogudesse, küllap ka väheste lugejate lauale, jääb minu osaks tähelepanu osutamine kogu olemasolule, sest väljaandest pool sisaldab Rebekka Lotmani ülimalt põhjalikku sissevaadet Hirve loomingusse pealkirja all ”Jambi hing”. Olen alati küll tajunud Hirve luule mõttemaailma erilisust ja pidanud tunnistama, et mõndagi jääb mõistmata või tunnetamata, kuid pärast Lotmani tekstiga põhjalikumalt tutvumist loodan, et edaspidi olen teadlikum lugeja. Kuna ma pole pädev midagi arvama või lisama Hirve jambilises värsimõõdus kirjutatud luule tutvustuseks, tsiteerin luuleuurijat Rebekka Lotmani: „Pealkiri „Ülalt valla” toob olemasolemisse vertikaalse mõõtme, ühtlasi avaneb Hirve poeetilisele maailmale omane sõnamängul rajanev ambivalentne antitees, mis sünteesib vastandeid ülalt-alla ja kinni-valla. Kui otseselt viitab pealkiri suunale alt üles - mina / meie on avatud taevasele, Jumalale, siis implitsiitselt sisaldab pealkiri ka vastupidist perspektiivi: ülalt (v)alla. Nii valitseb ülemise ja alumise, taevase ja maise, minu ja Jumala vahel dialoogiline suhe. /---/ Ehkki usutemaatika on Hirve luules alati olnud pigem kõrval- kui põhiteema, kuuluvad Jumal, igavik ja teispoolsus, samuti piiblitemaatika kindlalt tema luuletustesse.” Neil, kes pole kindlad oma luuleteoreetilistes teadmistes, kel ehk puuduvad sügavamad teadmised kristliku luule tähendusest ja sõnavarast, soovitan alustada lugemist järelsõnast. Kaks luulenäidet: „puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge / siis tahaks olla kiriktorn vee taga – kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella / et mõni uitlik hing kes veel ei maga / mus aimaks venda – karedat ent hella” ; „ja viimaks lõpp on meistri maisel vaeval / kiir tabab silmi läbi peegeltahu / teemandid helendavad samettaeval – / ning lihvijate südames on rahu / hääl tuleb ülalt – lihvijate vile - / teel pihustades raskeid kivikuule / kuid vesi kanaleis on peegelsile – / ja meister tõstab vaikselt sõrme suule”. Olgu lisatud, et Hirv on asendanud varem kasutatud kolm tärni luuletuste ees kolme ristiga, muutuse seletuse leiate järelsõnast. Minu jaoks oli raamat kaanest kaaneni tõeline lugemiselamus.

bxAv110 bxAv110 bxAv110