Kristiina Ehin. Viimane monogaamlane.

Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat. Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest -, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme lugenud ja kuulnud viimastel aastakümnetel nii räigeid ja roppe armastuslugusid, et tuleb tänada loojat, kes kirjutab sootu isemoodi. Lugeja tajub juttudes noore naise, nimetagem teda peategelaseks, sõnadega mänglemises kord viha, siis harva kogetavat raevu ja isegi vägivalla ilminguid. Ainult kes on see naine? Kas ürgselt soomeugrilik loitsija või allegooriatest lummatud kaasaja kaunis daam, kes nõuab elult rohkem ja rohkem, kuni ka ise küllastub? Ma jään vastuse võlgu. Üldistatult saab iga meeski aru, et naine, kes peitub luuletustes ja veikleb juttudes vihapursete vahel, tajub oma sugu suuremana, kui tavaline igapäevast väsinud naine. Tal on jõudu veel mõelda hirmudele ja muredele, mida armastus kaasa toob. Eriti just hingele. Keha on lihtsalt lisatasu. Kristiina Ehini tekstides toimuvad üksteisest lahkuminekud jõuliselt ja valuga, kättemaks aga on väge täis. Tema allegooriates võib peituda karm feminism, mida ma varem pole ehk ära tundnud? Mul on „Viimase monogaamlase” luuletuste osaga kergem toime tulla. Nende tonaalsus, isegi mõningane sõnavalik ja rütm on juba varasematest kogudest tuttav, ja see paelub mind kõigele vaatamata edasi.
Jutud ent tundavad esimesel lugemisel küll klaarid, ilusad ja uskumatud, nõnda kui muinaslood ikka, aga natuke hiljem tunned, et need on liiga kunstlikud. Kohtumised Jaanide ja jumalustega ei veena mind. Aga igal kirjanikul, igal inimlapsel on õigus oma kõige salajasemad ihalused kirja panna. Mõistukõnega peibutavates kunstmuinasjuttudes leidub rohkesti tänapäevaseid ohkeid ja viiteid võimalustele, kuidas saab armastust korvata. Viimases jututekstis „Kohtamisõhtu” peitub üldistus, kus antakse mõista, et õnnelik lõpp pole isegi armastuses võimatu: „”Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu.” „Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. „Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. „Ja sööb veel...” sosistas ta. Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. „Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla... Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.” „Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem. „Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.” Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada. Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnne Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.”
See katke peaks emotsionaalsetele lugejatele hinge pugema, kuigi kõik jutud pole sedavõrd otsekohesed. Kristiina Ehin kuulutab, et naised on ühest küljest metsikud, teiselt poolt õrnad, ülitundlikud, kes võivad kergesti mehe hävitada. Mõni moondub mustaks toonekureks, mõne tööks on „tasasel tulel isaste pealtvaatajate südamete ja ihuliikmete praadimine”.
Kuid ühte loen küll välja, et armastus ei jäätuks, et ta kestaks, tuleb tublisti tööd teha. Armastuse Asjaajaja palkamisest pole kasu, ikka tuleb ise midagi ette võtta. „Sürrealisti tütre” ja „Maasturi tütre” lood aga jätavad ühetoonilise, isegi arusaamatu mulje. Müütiline Uitlaiu Lena sümboliseerib nähtavasti midagi igikauget, kuid osutab samas alati su kõrval ootavatele võitutele ja kaotustele. Aga üldistavalt: eks iga lugeja interpreteerib Kristiina Ehini lugusid ja laule oma ea, fantaasiavõime ja soovide kohaselt. Vaevalt et neile tekstidele leidub kolme-nelja ühtmoodi mõtestajat. „Kuldvõtmes” leidub kuldvõti, mida me kõik kaasas tahaksime kanda, et hoida oma saladusi uudishimulike eest.
Nagu varemgi, ilmutavad Kristiina Ehini luules end iidvanad märksõnad: ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud, ja lõpmatu lootus. Aga praegu kõlab ajatult: „Kolletav kurguni kinni nööbitud / sügis / seisab seljaga vastu/ alasti puud”. Kõik on nii ju ka saja aasta pärast ja igal pool. Võimalik, et poetess tahab lugejat veenda, et inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele. Kui keegi küsiks, kummast köitest alustada, siis ikka luuletustest, Kristiina Ehini loomingu pärisosast.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Terminoloogia ümarlauas on arutluse all raalinduse ja sidetehnika eesti oskussõnad

31. augustil 2011 kl 10.00-12.45 korraldab Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskus ümarlaua seoses rahvusvahelise konverentsiga „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses“ (vt http://www.tlu.ee/nataclangest). Teemavaliku on ajendanud tõik, et raalinduse ja sidetehnikaga puutuvad erialast olenemata kokku kõik ja nii tehnika kui tarkvara areng on väga kiire. Ümarlaudkond arutleb senise terminiloome õnnestumise-ebaõnnestumise, standardite olukorra ja kasutatavuse ja tulevikupürgimuste üle.

Arutelu eel annab lühiülevaate hollandi IKT oskussõnavara seisust Jan Roukens Brüsselist (inglise keeles). Füüsikuharidusega Jan Roukens on Euroopa Komisjonis välja töötanud mitmekeelse infoühiskonna programmi ja olnud tegev mitmes keele-ja terminoloogiaühenduses.

Ümarlaudkonnas arutlevad:

• prof Peeter Normak, TLÜ informaatika instituudi direktor
• prof Tiit Roosmaa, Infotehnoloogia Kolledži rektor
• Taavi Valdlo, Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi Riigi infosüsteemide osakonna juhtivspetsialist, EVS/TK4 sekretär
• Heikki Vallaste, Eesti terminoloogiaühingu juhatuse liige, e-Teatmiku autor
• prof Jaak Vilo, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja
• em-prof Leo Võhandu, Tallinna Tehnikaülikool

Arutelu juhib Peep Nemvalts, TLÜ teaduskeelekeskus

Ümarlauda toetab riiklik eestikeelse terminoloogia toetamise programm.

Kuulajana osalemine on tasuta, kuid eeldab registreerumist hiljemalt 25. augustil veebis või e-posti teel natali.kilk@ttu.ee Terminoloogia ümarlaud 31.8.2011 lehel http://www.tlu.ee/nataclangest) .

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut.

Vastses luulekogus on sisu mõttes natuke uut, enam kostub aga juba tuttavat. Roostele on endiselt väga oluline Taanilinn Tallinn ( nt. „Hommikunägemus”), sest siit ammutab ta ju elu- ja loomejõudu, ja kaotab seda, end poeedi kombel pillates. Leheküljel 45 ütleb autor, et nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema. See väide kehtib tõepoolest nii elus kui kirjanduses. Jah, ka Jürgeni puhul.
Lugejana olen alati hinnanud Rooste siirust, ühiskonna peent-valusat tunnetamist. Selles luulekogus on rohkem kui üks kurbusenoot, kujund „üksildane loom vihmas” pole kindlasti juhuslik väljend. (vt. lk.58) Ja siis see uus münt, taevase ja maise vahekorra mõtestamine, teema, mida tuleb veel Jürgeni puhul uurida ja jälgida. Jumala ( JR-l väikse tähega) loodud maailm näib luuletajale praegusel eluetapil kõigele vaatamata meeldivat, kui need inimesed vaid poleks nõnda ükskõiksed (nt. „Suure reede õhtu”). Igal juhul julgeb Jürgen Rooste kirjutada: „meie isa/ kessa tõenäoliselt oled /oled taevas / ära ole midagi nii limast / ja määrduvat / nagu nemad arvavad / aamen”. Loodetavasti pole see pelk iroonia, vaid hingerahu otsimine. Täiuslikkus Jürgenile iseenesest meeldib, kuigi ta ise seda polevat, ega suuda olla (vt.„Seisundiluuletus, lohakas”, „Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul”), sest kolmekümnendatesse jõudnud mees teab: „ent elus peab olema veidike madu/ ja kõdu ja lagu ja kadu”. Seega rästikut inimeses tasub otsida! Nii jõulist sõnalist väljendust, kui on kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) avaldatud „milleks on vaja luulet”, „Laulurästikust” ei leia, sest nt. ”Kirjutada luuletust” on pigem ulatekst, ent üheks Rooste parimaks luulekoguks tuleks viimane arvata küll.
Ühiskonnakriitilisus, eesti kirjanike päristeema, kestab kesksena Jürgeni loomingus edasi, ent sotsiaalne teravus on kaetum. Sel teemal on kerge loorbereid lõigata, end nähtavaks teha, ent sama kerge ka ennast korrata ja lihtsustatud sõnastajaks muutuda. Argipäevakriitikas on oht langeda pealispindse, lihtsustatud vaatemängude kujutamisse. Mõnekese näite leiab ka „Laulurästikust”. Üldiselt Jürgen mõistab sügavaid ja mõjuvaid kujundeid leida, neid kõigile vastuvõetavaks kirjutada, kuid raamatu kolmanda peatüki ehk osa „Särada särada särada (puhastustuli)”, eriti nt. luuletuste „Dadaistlik riik” või „Hullu lehma naasmine” sõnum jääb lihtsakoeliseks, Neljas osa ehk „Kirevälgatus (Eesti muinasjutu ainetel)” kahjuks mind ei puudutanud. Rooste suudab juba suuremate üldistusteni jõuda.
Mida öelda luulekogu pealkirja kohta, kuidas selgitada kujundit laulurästik(ud)? Ma ei hakka praegu arutama, kes need on, kus nad liiguvad, kui suur üldistus ühes mürgises maos peitub, kas üldse peitub, või on see vaid sõnamäng, Harpwr Lee romaanist „Tappa laulurästast” saadud inspiratsiooni täpe... Seda arutelu alustatagu teistes väljaannetes! Maagiliselt „ne” muidugi mõjuvad, need „ rüsinal-sisinal / roomlevad laulurästikute sitked parved”, eriti kui ”ne vajuvad kuskil koplis-kalamajas välja ühe ropusuise ja vaese /poeedi korteripugeriku uksest”. (Väike asesõna ne, kõlab igatahes peibutavalt.)
Jürgeni luulerida „ma ei ole vist kunagi / kirjutanud luuletust liblikaist” assotseerub 2006 aastal „Vikerkaarest” 4-5 loetuga: „vahel õdaku tulles / takso taanilinna taevas / millest küll tehtud on see kuu - / kui olid veel väike siis oli ta juust / millest küll tehtud on väikesed tüdrukud / marlboro tuhast ja guinnessi vahust / kui olid veel väike siis millestki muust.”
Siirusele viitab ka metafoor maailmavalupeni (lk. 52) Epiloogis ehk lõpuluuletuses „Püha Jüri teekond” on tunda Rooste sarkasmimustrit, valulemist, kibedust, aga jüriüdilik espriitaotlus vajab veel pisut lihvimist.
Koidulale pühendet tekstide sari „Koidulaulik”, luuletused ilmusid pool aastat tagasi ka „Loomingus” (1910, nr. 12), nõnda kui tekst „minu isa maa”. Neis piidleb autor aegade sisusse. Seda näitab kas või pisiasi kirjapildis Lydia, Liidija, ja Lidija („Loomingus”). Mõistagi pole Künnapi ja Sinijärvega kahasse avaldatud „Lydia Koidula on surnud” kolmiku ühiskogust „Laulurästikusse” võetud.
Olen mõelnud, kas eesti kirjanikud ikka peavad (õlle)joomisest nõnda sageli kirjutama (vrd. ka Peeter Sauteri tekste), aga kui süda sunnib, kui see aitab kurbust avada, kui see kuulub kirjutaja elurütmi juurde, siis peab lugeja olema leplikum.
Lõpuks võtan riski tsiteerida kogu esimest luuletust, mis on küll pikk, aga ehk juhib teiste lugejate teed Rooste luuleraamatu suunas! Julgen „Laulurästikut” tõesti kõigile soovitada!
Niisiis ”Laulurästikute tulemine. Palve”: „siksakkes heiklevad ne lõpmatud / rodud ja read / meie uskmatud – me rasked hommikupead / see on laulurästikute tulemine / mil linn on hingest tühjaks vooland / kõik elust säriseva endast välja / kooland mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurkidesse / kuskile kaugele kogumispunkti veetud / maha müüdud ära äritud / järatud näritud neetud / haige ilma hulkuvate / peninukihulkade poolt / siis tulevad laulurästikud / et anda sellele linnale / uus hing ja hingamine / uus katkematu elupide ja / too puuduv idee / kõnniteed kobrutavad rästikute laulust / rästikud ripuvad postidel puudel ja / traatidel / ripuvad katuseräästaist / ja punuvad pesi automootori sisimas / sisinas / nad täidavad linna oma lahvatava / lohutava lauluga / ja kõik ses kolekiires kolekeevas / põrundpöörases lollinnas vakatab / vaikib ja lakkab /see on laulurästikute tulemine / nad on nii ilusad ja metsikud / ne kehis kohiseb jõudu mis äratab õudu / ja ihalust / silmis sulatulena terendab lõputu lust / kõik see millest linn tühjaks on vooland / linna hing oleks kui koos laulurästikutega / tagasi roomand et ei kunagi enam - / enam kunagi ei saaks siin valitseda / pimeduse maaletoojad ja tühjuse turustajad / mandumismaaklerid ja nõmedusenõustajad /see on laulurästikute tulemine / linna sisemine põrgupõlemine / me ainuke lunastuslootus / linna laulurästikutepäeva ootus”.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Andrei Hvostov. Sillamäe passioon.

Hvostovi kui ajakirjaniku ärritav-terav väljenduslaad on kuuldavasti paljudes, nende seas minuski, sageli arusaamatusest tekitanud, isegi segadusse ajanud. Kes ta õieti on? Milline identiteet teda suunab? Kirjaniku osa on ta teistmoodi etendanud ja järjest isikupärasemaks muutunud. „Sillamäe passiooni” lugemine avab Hvostovi isiksust ja vaimsust sedavõrd põnevalt, et kogu tema senine looming avaneb mulle sootu uuest rakursist, sest veel eelmisel sügisel toimunud kirjandustuuril ei mõistnud ma tema järsemaid reageeringuid (Oksaneni "Puhastuse" kohta) lahti harutada.
Teadagi on minuealisele ühiskond, mida autor kirjeldab, tuttav, kuid piiritletud keskkond, kus autor kasvas ja kujunes, pigem müstiline, sest elasin Hvostovi väljendit kasutades „päris”-Eestis, kellele Sillamäest kuulmine mõjus kui ohtlik hundiulg veebruaritaeva all. „Sillamäe passioon” reastub oma individuaalse lähenemisega kahtlusteta elulugude uhkesse jadasse, kus on ilmunud tuntud persoonidest või nimekamatelt inimestelt isikulugusid, kuid Hvostovi kirjapandu on paljude teiste kõrval võrratult analüütilisem, kirjanduslikum ja läbinägelikum. Sobib näiteks Leelo Tungla mälestuslike tekstidega „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” kõrvutada, ehkki jälgitava aja vahe on rohkem kui üks kümnend.
Minus süveneb „Sillamäe passiooni” põhjal igatahes tunne, et nõukogude ajastule omane elamine-mõtlemine Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva kandis on muutnud enamikku sealsetest inimestest tagasipöördumatult, ja seal jäädaksegi teistsuguse maailmamõistmisega võrreldes „päris”-Eestiga. Seega on raamat aidanud mul oma arvamust kohendada, ja nii ütlengi ausalt välja, et lõimumiskatsed kuuluvad illusioonide hulka, ja ehk polegi see nii paha... Ja need, kes on juba ammu kahelnud mingis erakordse sillamäeliku intellektuaalsuse olemasolus võrreldes teiste Kirde-Eesti linnadega, võivad rahulikult ohata – Hvostov kummutab selle võimaluse. Mis puudutab ajalugu, siis praegu ma usaldan ajaloolast Hvostovi.
Seda kogukat teost võib lugeda kui üht lugu, ent kuna iga peatükk mõjub omaette tervikuna, esitades erineva jõudlusega küsimusi, siis mõnda kahekümne kahest tekstist sobib novelliks tituleerida. Näiteks „Teksad” (varem ka „Loomingus” ilmunud) võidutseb üle teiste kui põlvkonnakaaslaste täitumatu unistuste sümbol, aidates ühe kujundi kaudu mõista talumatult agressiivse ja väsitava ühiskonna jäikust ja uskumatut absurdsust. Hvostovi tekst teksastest, mille pealkirjastan omavoliliselt ümber „Oodiks tekstastele, mida polnud” väärib auhinda!
Mõnevõrra üllatatuna lugesin peatükke (kas või „Eesti vanamehed”, „Eesti poisid”), kus osutati meie rahva tõujoontele, mis ühtlasi kuuluvad ju otsapidi kirjutajalegi, sest eestlasena peab ta nendega ja me segaduskeerulise ajalooga samavõrd toime tulema, kui ülejäänud rahvas. Ometigi olen tema varasemaid samasisulisi kirjutisi interpreteerinud valulisemalt. „Sillamäe passiooni” loetakse ja sellest kõneldakse, ja ühe lugejana nautisin selle ainulaadset sisu. Ainulaadsuseks pean mulle siiani võõravõitu olustiku kirjeldamist ja avamist. Oleks hää, kui keegi suudaks nõnda täpselt Ida-Virumaa enamusele „päris”-Eestit tutvustada. Andrei Hvostov uurib: „Kellelt küsida praegu vana Sillamäe kohta? /---/ Ja üldse, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna? Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu. Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas tõesti lõhuti lihtsalt maha...? Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?”
Küsimusi esitab Hvostov raamatu lehekülgedel rohkesti, kuid tõepoolest, kust leida veel inimest, üht ja ainukest, seda „teiet”, kelle poole kirjutaja pöördub, kes suudaks, tahaks ja oskaks, jaksaks vastata? Kuigi autor annab märku, et ta kodulinn pole talle eriti lähedane ja armas, lubab pealkirjas kasutatud mõiste passioon ehk armastus(avaldus) oletada, et kirjutaja pole siiski Sillamäe vastu päris ükskõikne ja tundetu, sest elatud aega me ju hingest lõplikult välja juurida ei suuda. Kordan üle, Hvostov tutvustab „päris”-Eestile Sillamäed, kuid kas nemad üldse huvituvad Eestist? Ei tea! Lõpetan omapoolse küsimusega. Olen mõelnud, kas „Sillamäe passioon” on ajakirjaniku või kirjaniku looming? Pärast kahtlemist arvan, et pigem siiski belletristika, sest ajakirjanikuna kirjutanuks Hvostov ilmselt teistsuguse tonaalsusega.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Ralf Parve. Minu aeg.

Kirjandusloolised vestlused. Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnasse on oma kommentaarid läkitanud Aksel Tamm pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg”. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinkirjas (kui keegi tõesti soovib?) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin Parvega ka isiklikult. Ta kirjutas nimestikule isegi pisikese saatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Ralf Parve n.-ö. selgitamise ja selgimise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, isegi kui vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, kirjaniku valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940ndatel ja 50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parve sai oma pika eluea tõttu võimaluse kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30- ja 40aastased, ja vanemadki, oma aega, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt tutvustada Jaak Urmeti vestlusi Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab Parve jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust” vaheaegadega lugedes, jäi prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Kokkuvõetult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk.42... Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus (lk.165)? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika juurde lisada, nt. mis juhtus pärast kirjutise ilmumist? Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper ei arvanud Eestiga toimunu kohta - „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui teeklaas läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud... Ja viimaks lausub Parve lk. 192 : „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...” Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide („Looming” nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Heast mälust nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha, keda kujutas endast esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremadki seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks võib muutuda isikliku arvamuse kujundamine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER! aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, (lk.23), siis oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada.
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi alati piisavalt ei jätku, ent ühte tuleb arvestada, aeg ei jätta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Herta Müller. Hingamise kiige.

Kirjutan rumeenia-saksa kirjanikust Herta Müllerist erandkorras, tema tuleku puhul Eestisse. Kohtumine lugejatega toimub Goethe Instituudi kutsel 16. aprillil Rahvusraamatukogus. Ent ühtlasi soovin osutada tema sõna väele, sügavale kirjanduselamusele, mis tekkis Nobeli kirjandusautasu pälvinud romaani „Hingamise kiige” (e.k. 2010, tlk. Tiiu Relve) lugemisel. (Eesti keeles kasutusel ka tõlkevariandid „Hingekiik”, „Hingetõmbekiik”, „Lõõtsutus”.)

Herta Müller (sünd. 17. aug. 1953) on pärit Edela-Rumeenia Banati piirkonna švaabi murdeala saksakeelsest külast Nitzkydorfist. Põllumajandusega tegelevate vanemate kodus polnud kirjaniku sõnutsi ühtegi raamatut. Ta on õppinud Timisoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas Rumeenia masinaehitustehases kasutusjuhendite tõlkijana, kuni oli 1987. aastal sunnitud poliitilistel põhjustel, salapolitsei surmaähvarduste tõttu, sünnimaalt lahkuma tollasele Lääne-Saksamaale. Üheks põhjuseks ülikooli ajal sõnavabaduse eest võitlevas rühmituses osalemine. Järgnenud jälitustegevusest, ühiskonnast väljatõugatusest, töölt vallandamisest, mõttekaaslaste saatusest ja kodust lahkumisest kirjutab ta autobiograafilises romaanis „Südameloom”, mis on ilmunud 1994. aastal (e.k. 2010, tlk. Vilma Jürisalu). „Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,” on ta öelnud. Traagiliseks muutis kirjaniku elu kahtlustus Securitatele töötamises. Oma intervjuus on Müller väitnud, et kuigi ta oli kaastööst julgeolekule keeldunud, hoiduti temast n.-ö. kuulduse tõttu Rumeenias eemale, kuid ka Saksamaal ei usaldatud teda täielikult. Nii tõugatigi inimene üksindusse, kus ta hakkas kirjutama, et ennast mingil kombel aidata. Seega kujunes diktatuurikogemus oluliseks tõukejõuks tema kirjanikuks kujunemise teel. Enda sõnutsi tunnetas Müller surmahirmu repressiivaparaadi ees viisteist aastat. Kodumaatuse teema on vaevanud Müllerit mõlemal maal.

Herta Mülleri kirjanduslik debüüt oli 1982. aastal. See oli idüllivaest külaelu kirjeldav jutustuste kogu "Niederungen" („Madalikud”), mille tsenseeritud variant ilmus Rumeenias, algtekst aga 1984 Saksamaal. Paljud kirjanduskriitikud hindasid tema esimest teost kõrgelt. Kokku on Herta Müller avaldanud üle 20 raamatu. Enne Nobeli preemiat on teda pärjatud Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ning Würthi Euroopa kirjanduse auhinnaga. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt 24 keelde. Rootsi Akadeemia nimetab Müllerit kirjanikuks, kes „poeesia tiheduse ning proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke”. Tema üks kirjanduslikke eeskujusid on olnud Thomas Bernhard (e.k. 1984 „Külm”, tlk. Toivo Tasa).

Müller on puudutanud oma vaheda keelenoaga tegelikult kogu Ida-Euroopa režiimi, ennekõike mõistagi mõtestanud oma kogemuste kaudu Rumeenias valitsenud Ceausescu diktatuuri. Kõik Mülleri teosed kirjeldavad, kuidas terror ilmub inimese ellu, teda piinab ja hävitab. Sõprus ja vestlused vangielu kogenud rumeenia-saksa kirjaniku Oskar Pastioriga (romaani prototüüp) (1927-2006) ning kodukülast üleskirjutatud küüditamislood kujunesid „Hingamise kiige” põhjaks ja põhjenduseks. Lisaks oli viibinud ka autori ema sõja järel viis aastat sunnitöölaagris. Põhjus: pärast Punaarmee võitu Saksamaa üle, mil Rumeenia valitsus asus Venemaa (NSVL-i) poolele, peeti Rumeenia sakslasi Hitleri tegude eest vastutavaks ja kõik 17 kuni 45-aastased mehed ja naised küüditati kodudest minema. Müller on vestlustes maininud, et neil oli kavatsus taoliste inimeste saatusest koos Pastioriga raamat kirjutada, ent viimase surm tegi kavas korrektiive.

Saksa kriitika ei suutnud esialgu Nobeli autasu määramist mõista, sest Müllerit on peetud monotemaatiliseks, keerulise keelega nišikirjanikuks. Ent Mülleri enda arvates sai autasu teema - diktatuur ja üksikisiku hävitamine.
„Hingamise kiiges” kirjeldatakse Ukrainas asunud Novo-Golovka sunnitöölaagrit, kuhu 17-aastane Leopold (Leo) Auberg mõisteti viieks aastaks. See noor mees jäi minu arvates ellu oskusest mõelda kurjusest ja piinavatest hädadest kaitsvate, lepitavate ja heade asjade kaudu. Ta suutis mõttejõu toel tõusta kõrgemale põrgulikust tegelikkusest ja tajuda elu elatavana, kuigi surnud ta kõrval nägid välja kui kooritud puud. Herta Mülleri kirjanikukeel on erakordselt sugestiivne, ”Hingamise kiige” tegelane ütleb : „On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei taha. Koduigatsus. Justnagu oleks mul seda tarvis.” Mülleri keel on pärit Rumeenia Banati piirkonna švaabide arhailisest saksa keelest, mis on säilitanud ürgse kujundlikkuse. Sellel keelel on tõesti maagiat ja võlu, nagu näiteks ka tuntud rumeenia kirjanikul Mircea Eliadel „Jaaniöös” (e.k. 1995, tlk. Riina Jesmin). Mülleri sõnakonstruktsioonid võisid olla tõlkijale tõeliseks katsumuseks, kuid Tiiu Relve on oma tööga imetlusväärselt toime tulnud. Näiteks sõna nahajaluuaeg tähendab Mülleril iganädalast täitapmisparaadi laagrihoovis. „Hingamise kiige” peatükke võib lugeda kui iseseisvaid esseid, nad on eraldi pealkirjastatud ja teevad mingeid kokkuvõtteid ühe või teise märksõna kohta. Herta Mülleri laused on enamasti lühikesed, lakoonilise sisuga, mis ühelt poolt paistavad impressionistlikud, aga on sisult sageli sürrealistlikud. Kujundid on äärmiselt sugereerivad, kohati uskumatudki, ent kui suudad piinavas näljas näha näljainglit ja hallis vedelikus kapsasupi igavikku, lusikatäies supis plekksuudlust, siis mingi lootus ellu jääda peaks tõesti säilima? Enneolematult osav metafooride valdamine ja valitsemine valisid mu mälust välja võrdluse Jaan Krossi romaaniga „Mesmeri ring”. Mülleri romaani vanglat kui proletaarse süsteemi sümbolit, kus eksisteerimist suunasid mõistust ängistav näljatuli, kõrvetav külm, lõputu väsimus, täid, vastuolulisi tundeid sisaldav koduigatsus, mis meeleheite hetkedel võib samastuda vaid näljaga. Öeldu iseloomustamiseks mõned väljanopped n.-ö. sunnitöö poeesiast: „Täimunad on värvitult rivis nagu klaasjas roosipärg või läbipaistvad herned kaunas.” ; ”Aga tema parem silm kiikas minu poole, nii nagu vana siid, kui seda ümber pöörata.” ; „... tunded plisseeritud kui akordioniribid.” ; „Peaõnn võib olla märjasilmne, väänatudkaelne või sõrmiväristav. Aga igaüks neist kolistab otsmikus nagu konn plekk-karbis.” Küsimusele, kuidas tunned end maa all kuuma šlakki tõstes, vastab vang: ”Iga vahetus on kunstiteos.” Laagris meenutab dünamiit jahu ja söelaadimine iluuisutamist! Joodi kivisöeviina! Terve raamat koosneb suuresti sarnastest nõiduslikult mõjuvatest väljaütlemistest. Väljend sunnitöö kui poeesia võib näida halvav, aga seda on Mülleri loomingust kõneldes kasutatud. Ükskõik, kui kohutavas seisus ka Leopold Aubergi kehaline jõud oli, ta valitses oma vaimu ja see omakorda tagas süsteemist üleoleku. Kuid sünge iroonia peitub selles, et temalt suudeti ära võtta tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks.
Kui lugesin Ene Mihkelsoni romaane „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, oma rahva mälu ja mäletamise tragöödiat, tundsin hõõguvaid käsi oma kaelal pitsitamas, nüüd mingit kangestust ja jäist põlgust kogetud režiimi vastu. Mind on alati huvitanud, kuidas toimub ja toimib vaimne vägivald, „Hingamise kiige” on filigraanne näide sellele vastupanust.

Hirmu ja vaimu mahasurumiste tagajärgi, Ida-Euroopa režiimi üht põhijõudu, ja selle jälgi inimese elujoonel, on kujutanud Mihkelsoni kõrval ka noorema põlvkonna soome kirjanik Sofi Oksanen „Puhastuses”. Mülleri romaanis pole hirmule pühendatud eraldi peatükki, kuid selle üht võtet kujutatakse pealkirja all „Mustad paplid”, kus ööl vastu 1. jaanuari kamandati mehed valjuhääldi kaudu välja rivisse, vangide arvates mahalaskmist ootama: „Kui tahad oma surmahirmu alla suruda, aga ei pääse sellest, lülitub hirm ümber hurmaks. Ka jäine külm, milles ei tohi end liigutada, luiskab õudse leebeks.” Neid ei lastud maha, vaid neile „kingiti” pühade puhul öötäis hirmu, sundides jäisesse pinnasesse paplitele auke kaevama, vahisõdurid püssidega kukla taga. Aga hirm on pugenud ka laagrist väljapool asuvasse hurtsikusse, kohaliku mutikese toanurka, kelle poeg saadeti vangiks „lihtsalt” kaebuse peale. Hirm ajas näojooned sassi, vahel vahetatakse hirm aga hullumeelsusega, on kirjas „Südameloomas”. Tsiteerin: „Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.” Võib juurde lisada, et just taolise režiimi tõttu on jäänud kestma paljude rahvakildude pidetus, paigaotsimine, juurte haprus. Kui Nobeli auhinna pälvinud Herta Müller suudab panna Euroopa suuremad rahvad kuulama variatsiooni stalinistliku režiimi Rumeeniast, siis loetakse ühtlasi kõigi teiste allutatute lugu. Kusjuures kirjanik hoiatab ühes intervjuus Rumeenias säilinud salaluurejäänuste eest, kes on vahetanud küll nime, aga kasutavad hästikohandunud meetodeid ja endisi julgeolekus tegutsenud persoone! Me ise, eestlased, kipume vahel tegema tõredat nägu, kui okupatsiooni kannatustest belletristikas kirjutatakse, lisades, et kõik ikka polnud päris nii..., või kordame enesekaitseks, peame seda teemat raskeks. Mõistagi on igal inimesel oma individuaalne hirm, aga see kuulub rahvaste hirmude üldkatlasse, seda ei peagi alati teistega võrdlema. „Hingamise kiige” on jõuline süüdistuskõne kogu kommunistlikule terrorile, mille kaitseks leitakse tänapäevalgi liiga sageli lamedaid õigustusi.
Hirmust sündinud fantaasiapildid saadavad inimest enamasti terve eluea, nii ka Leopoldi: „Mõnikord ründavad laagriasjad mind mitte üksteise järel, vaid trobikonnana. Sellepärast ma tean, et asjadele, mis mind kollitavad, ei ole üldsegi olulised minu mälestused, vaid ahistamine. Vaevalt jõuan mõelda, et mul olid nessessääris õmblusasjad kaasas, kui sekkub käterätik, millest ma ei tea, kuidas see välja nägi. Lisaks tuleb küünehari, millest ma ei tea, kas see mul oli. Lisaks veel taskupeegel, mis oli olemas või siis polnud. Lisaks käekell, millest ma ei tea, kuhu see kadus, juhul kui ma selle kaasa võtsin. Esemed, millel minuga mingit tegemist polnud, otsivad mind. Nad tahavad mind öösel küüditada, tahavad laagrikoju tagasi viia. Kuna nad tulevad trobikonnana, ei jää nad ainult pähe. Mul on maos surve, mis tõuseb suulakke. Hingamise kiige käib üle võlli, pean lõõtsutama. Selline piikammnõelakääripeegelhari on koletis, nagu nälg on koletis. Ja asjade kollitamist poleks olemas, kui poleks olnud nälga kui asja. Kui asjad mind öösel kollitavad ja mul õhu kõris kinni pigistavad, kisun akna lahti ja pistan pea välja. Taevas seisab kuu nagu klaas külma piima, see peseb mu silmi. Mu hingamine leiab jälle rütmi.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Kalju Kruusa. Tühhja.

Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik, kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest kuulub mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (lk. 67 küsib autor, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta kuhu kaarega kusta!) Sama kehtib proosas. Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil, ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. ( NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad autori asjatundlikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele, mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Pealegi, praegu ootab meist igaüks Jaapani sõnumit.Viimane lause võib mõistagi varsti aeguda.

bxAv110 bxAv110 bxAv110