VÕRDLUSSÕNAD

Võiks arvata, et pole midagi lihtsamat kui alg-, kesk- ja ülivõrde moodustamine. Ometi nägin raamatut, mille pealkiri oli “Kõige! Kõige? Kõige!” ning selle all sõnad “raskeim, kiireim, kuumim, pikim, tugevaim, näljaseim” jne.
Siin on pandud kokku liitülivõrde esimene sõna ning lisatud sellele lihtülivõrre, saades topelt võrdluse “kõige raskeim, kõige kuumim” jne.
Lihtülivõrret saab moodustada vaid neist sõnadest, millel on vokaalmitmus. I-mitmusega enamasti probleeme ei teki ning kõik oskavad võrrelda “pikk, pikem, pikim”. Tüveülivõrdes a-, e- ja u-tüveliste sõnade puhul kaob aga üks vokaal ära: “paha, pahem, pahim”. Raskused tekivad siis, kui seda ei tehta. Õiged vormid on olulisim, mitte oluliseim, paksim, mitte pakseim. Kui aga küsite, miks on õige õnnelikem, mitte õnnelikuim, kuigi õige on näljaseim, siis seetõttu, et nad käänatakse eri moodi: õnnelikke, kuid näljaseid. Tuleb välja, et polegi nii lihtne.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

PIKK VÕI LÜHIKE MITMUSE OSASTAV?

Kaua kestnud võitlus lühikese osastava eest on uues ÕSis lõppenud mõninga järeleandmisega, sest pikk mitmuse osastav tungib väga hoolega peale ning need muudatused tehti koolilaste hinnete huvides.
Lühidalt öeldes: mõned -ne lõpuga omadussõnad, mida seni lubati käänata vaid nagu tüüpsõna oluline (seega olulisi), on nüüd saanud loa ilmuda meie ette ka (mitte ainult!) tüüpsõna soolane (seega soolaseid) järgi käänatuna. Kui aga mingi vabadus on antud, siis tikutakse arvama, et nüüd on kõik -ne ja -s lõpuga sõnad reegleist priid, kirjuta ja ütle, kuidas tahad. Nii see siiski pole ja lühike mitmuse osastav pole sugugi surnud, vaid on tihti ikka veel ainuõige.
Kõige kenam oleks, et kui on kõrvuti omadus- ja nimisõna, millest üks on vabakasutusega, aga teine siiski vaid ühe võimalusega, kirjutataks mõlemad ühe malli järgi. Väga võõras on vaadata kombinatsioone kahtlaseid hoiatusi või väikeseid linnukesi, kuigi KOKK (keeleliselt on kõik korrektne). Kui aga kahtlete, kas mingi sõna on kahe võimalusega, siis vaadake ÕSist järele.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

OSAD JA MITMED

Ma ei tea, kas eestlastel on alaväärsuskompleks, et nad tahavad kõike endaga seonduvat suure ja tähtsana näidata. Sellesse valdkonda kuuluvad ka väljendid osad inimesed ja mitmed üritused.
Õiges eesti keeles öeldakse muidugi osa inimesi või osa inimestest ning mitu üritust. Leo Kaagjärv Eesti Keele Kaitse Ühingust on väga tabavalt öelnud, et osa inimesi on sama kui kott kartuleid või kilo maasikaid. Me ei ütle ju kotid kartulid või kilod maasikad. Kõne all on üks osa, üks kott ja üks kilo, mitte mitu (ja ammugi mitte mitmed). Eriti veidraks läheb siis, kui seda mitmuses moodustist hakatakse käänama või sinna veel midagi ette topitakse. “Suurematele osadele inimestest” ei kõla ju eriti hästi ja on kaheti mõistetav. Paratamatult hakkad küsima, millised siis on väiksemad osad inimestest ehk järelikult inimeste suuremad ja väiksemad osad (jalad, küüned või mis veel?).
Ilmselt arvatakse, et kui oleme osalenud mitmetel üritustel või kunstnik on välja pannud mitmed näitused, siis see on kuidagi suurem, tähtsam ja soliidsem kui mitu üritust või mitu näitust. Jääb loota, et asi ei lähe veel hullemaks ega hakka laialt levima väljendid, mida olen kahjuks juba kohanud: mõndadel asjadel pro mõnel asjal ning enamused liikmed pro enamik liikmeid.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad , kõrged hooned

Kogu viimane luuletus „Vana maailma kurbus” lubab omal kombel üldistada ja väita, et Jõerüüt on valanud nii enda eksistentsiaalse kurbuse ja armastuse, kui terve maailma armastuse ja ängi, üheks suureks ajatuks olemisvõimaluseks. Luulekogu saadab leheküljelt teise iga rakuga tunnetatud inimelu fataalsus, mis sõnastatud avaridades: „nüüd ma tean, et kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes elus.” („Diptühhon”). Ja aastate tarkusega lisanduv teadmine kaduvusest kui paratamatusest (nt. „Saladuste väraval”, „Ei tea”), mis meid, surelikke, nii tihti külastab. Teisalt kinnitab autori elutundmine, et tegelikult on see kõik, mis inimlast maa peal saadab, igavikuline ja kestab edasi. Nii mõnedki tekstid on pühendatud üksindusele: (nt. „On”, „Nähtamatu”, „Õhtupoolik Lätis, Riia linnas”, „Nii nagu alati”, „Päike” jpt.). Nõnda kui on jätnud tark Koguja meile oma mõtted, jagab läbinägeliku pilguga poeet omi, täpselt doseeritult, kuid ikka ja jälle korratavaid sõnu ja teateid ajast, mis on kuulunud temale. Kord halastamatumalt („Apokalüptisch”), kord mõistvamalt („Meie kõik”). Jõerüüdi tekste lugedes peab rahunenud meeli kaasa mõtlema, ja isegi sel juhul ei pruugi öeldust kõike hoomata. Vihje küll antakse: „nahaalune sisemaastik. täis on aja küünte jälgi, / pikki KRAAPIMISVERMEID, arme, mis ei parane. / neljapäevade kõverad armid, reedete sügavad armid, / laupäevade ja pühapäevade võikalt siledad armid.” („Väike, ent ootamatult vana ootaja maastikus ja merel”). Tajub isiklikke tundeid, sügavaid puudutusi, mida autor on kogenud. Midagi ehmatavalt kokkuvõtlikku või lõpphinnangulist peitub ses raamatus. Pühendus annab märku, et see luule on mõeldud tegelikult igale lugejale, kes seda südames soovib, seega meile kõigile. Võib leida ka viiteid kirjutaja diplomaadiametile, aastatele, mil Jõerüüt on osalenud ühiskondlikes sündmustes. Terviknäitena valisin „Paigutub ruumis”: „paigutub ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. / kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija. / päev, mille hämarusest klantspilte / läigatab vastu – nii mina kirjutasin. Ükskord. / teadmata midagi TÕELISEST PÄEVAST. / teadmata midagi HÄMARUSEST. / luupuru lendab. küünarnukid / ei olegi enam nukid. / teadmata midagi SUUREST LIHVIJAST / kirjutan ikka.” Mõjus ka luuletus „Juhani vana palitu”, kuid jäägu see teile lugeda! Jaak Jõerüüt on kirjutanud mõtteluulet, mis peaks puudutama väga paljusid. Armastuse tunneb igaüks nagunii ära, kui ikka tunneb...

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut hüplikuks, hajusaks ja segaseks, on arvanud õigesti ja et niisugusena lugu ka lõpeb. Autor kinnitab, et ei teagi, millest õigupoolest kirjutab. Nii palju ma siiski taipan, et Kazimir ehitab lennumasinat, millega viimaks või siis kohe alguses lendu tõuseb, võta nüüd kinni, millal see õieti toimub? Aga stardikoht asub igal juhul Valdeku poe juures. Pidevalt nohune, miinus nelikümmend kuus prille kandev Vladimir seab aga sagedasti malendeid lauale. Siis on veel tegelasteks, nendeks teisteks siis, nimeta noormees, kes armastab pikajalgset tüdrukut ülikooli esimeselt kursuselt, ja alustab iga päev uut elu. Kindlasti väärib märkimist tagasihoidlik, tõlkijana leiba teeniv Maarja Jakovlevna, kelle põranda all krabistavad hiired sunnivad naist üha sagedamini jalutuskäikudele. Üksildane uitaja Maarja tunneb igatsust aga millegi suure ja ilusa järele, ja selleks võiks olla Kazimir! Äärelinnas, Maarja lähedal elav luuletaja maadleb aga eleegilise distihhoniga, mille kaudu püüab edasi anda inimisiksuse kordumatust. Luuletaja leiab seltsiliseks prostituudi, nii et rõõme ikka jagub... Kahe meestegelase kohtumised on omaette vaate- või kuuldepildid, mida lugeja võib nautida küll. Tombergi raamatut tuleb lugeda lapsemeelse siiruse ja usuga ning suurte sisuliste ootusteta. Vaid siis tunnetad naivismi, koomikat ja tõsist traagikatki, üksildaste hingete otsimisvõimet ja lahtilaskmishirmu. Üks katke: „Imepärane kohtumine Kazimiri ja Vladimiri vahel leidis aset kell kuus õhtul. Vladimir oli ostnud uued saapad ja oli nendega ühte lompi roninud, et näha, kui kaua uued saapad vett peavad. Vladimir viskas jala üle põlve. Kazimir katsus meenutada, kui kaua ta juba on lombis seisnud. Vladimir nõjatus pingi seljatoele. Kazimir luges mõttes numbreid. Vladimir oli niisama. Kazimir lasi ajal veereda. Möödus aeg. Siin-seal toimus midagi, sekundid tiksusid maailma ajalukku. Vladimir pani suitsu ette ja kohendas prille. Kazimir ootas. Vladimir lõpetas sigareti. Kazimir ootas. Vladimir otsis taskust mütsi. Kazimir tammus jalalt jalale. Maailma ajalugu täienes rahulolevalt kõige sellega, mis temas ikka on toimunud, mille olulisemad hetked aga mööduvad ikka just nagu märkamatult.”
Kuigi mulle isiklikult meeldis väga ühe kastanimuna saatuse kirjeldus siin ilmas, jääb see teile nautida, sest tsiteerin hoopis mõtte, mis ehk suunab rohkem lugejat raamatu poole: „Kazimir tõusis lendu Valdeku poe ees. Siinkohal võib küsida, miks Kazimir lendas? Võib ka vastata. Kazimir lendas, sest see oli tema jaoks tavaline. Lennates üle linna vaatas Kazimir tänavaid ja maju ja mõtles sellest, et kõik kord kaob. Ja Kazimir oleks tahtnud midagi teha, kõige kadumine peatada, aga Kazimir ei teadnud, mis see täpselt peaks olema, mida teha, ja kui Kazimir selle üle mõtles, ei tulnud talle ka midagi tarka pähe.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Lauri Sommer. Kolm yksiklast

Kolm lugu ja ühtlasi saatust: „And”, „Sisepiiril”, „Hilised lemmehelbed”. Lugemiselamus, mis jääb kauaks meelde. Kolm üksiklast, kolm tundlikku meelt. Ühelt poolt inimese soovid ja unistused, teisalt halastamatu aeg ja reeglitega reglementeeritud ühiskond nende vastas. Esimene tekstidest jutustab külaravitsejast, setu naisest Darjast, teises on keskseks karakteriks noorelt surnud trubaduur Nick Drake ja viimases teoloog ja luuletaja Uku Masing. Lauri Sommeril on õnnestunud need erandlikud indiviidid, harimatust külanaisest erudiidi Masinguni ülendada sõna kaudu vaimuväelt suureks, kuid samas jätta neile inimliku olemise koos nõrkuste, ent tugeva iseteadvusega. Tuntumal kolmest nimest, Uku Masingust, on igal lugejal oma ettekujutus. Minu üllatuseks kirjeldab Sommer paljude põlvkondade üht iidolit täiesti maisel tasemel, keskendudes vananeva mõtleja lembetunnetele. See tekitas minus uue huvi Masingu luule vastu, mille suur imetleja pole ma kunagi olnud. Näite valisin Darja kohta: „Läks nii, et ta jäi teistest natuke eraldi. Tema juhatajad olid hääled. Vahel tundus, et need on pyhakud – Petra ja Päätnits ja Pyha Maara. Ja mõnikord Porka kah, aga tema toon oli nyyd noore mehe oma, nagu elaks ja õpiks ta kusagil teisal ja kasvaks temast kiiremini. Nagu juhuslikult sattus ta seda ja teist saldima. Lausuvad hääled olid tema Seitsme Moosese Raamat. Ytlesid ette, mida ta ei teadnud. Tema tegi teoks, mõtles järele ja laiendas. Aitasid teda taimi, millega yht ja teist haigust välja ajada, või näitasid muud abi, ytlesid tõve vaimu nime. Kui Mihali Martsol oli kaksikutega raske, läks sauna akna taha ja ytles, mis sel hetkel teha. Paabad sees imestasid, et latskõnõ õigesti teadis. Ise alles ronis ju sealt välja. Aga see oli häälte vanem tarkus. Kyla peal liikus mitmeid sõnu, mida öeldi synnikinnituseks ja koolnutõrjeks, vööaluse vea paranduseks, karja kaitseks, äiokammitsa, pininagla või jalanisõrdusõ; kidsi, kõrbatusõ, kadõhusõ, imehtelemise, õhitsõmise ja muude inimese tehtud vaevade vastu. Oma sugulaste kaudu ta teadis neid sõnu kyll, aga need olid veel liiga inimeste omad – pyhakute, Jumala ja igaveste asjade mainimisega tugevamaks tehtud. Hääled ytlesid talle midagi sinna juurde, soovitasid märke, mida ta väitsega soolale kirjutas ja mida välja öelda ei saa, lasid veele ilmuda pildid tekkivast, tehtusse taeva väge, ja kylarahvas pani tähele, et tema lausumise peale paraneti kiiremini. Eks tuldi siis rohkem tema jutule. Et ta on teadja, kes sobib soola peale ja on vigur vee peale. Veest ei jõua ära rääkida, mis temas kõik on. Vesi alustas ju maailma, kirikust ja salaallikalt tooduna leidusid temas kõik väed. Kui ta ristivee klaasi lasi oma taidsa sõrmuse, siis sai vee pinnalt vaadata kaugel viibija saatust. Sool oli teine pyha aine, mis tema käes tegutses.” Kordan üle, „Kolm yksiklast” tasub lugemist, ei nõua ta suurt haridust ega filosoofilisi eelteadmisi. Leheküljel 88 leidub küsimus: „Kus sa end peidad, tõeline elu?”, ehk märkate vastuski!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Siim Kera. Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks

Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei tea nendest nimedest mõistagi suuremat.
Nagu viimasel ajal enamasti, leian sellestki kogust pöörast sõna- ja mõttemängu, nihkes maailmavaadet, teatavat vastumeelsust igava reaalsusega tegelda. Mind huvitavad värsked sõnumitoojad luules, leian sealt põnevust ja teistsugust lähenemist igavestele teemadele, ekstravagantseid kujundeid, pahutsemist, rõvedust ja elu. Mõnikord varitseb oht küll kõigega üle doseerida - aga algus peabki üllatama, kuid seekord jääb minu jaoks just elust puudu. Kuidagi kunstlik, päris oskuslikult kokku seatud või lükitud, mis ei tähenda, et „Me vaatame kuud...” tekstidesse tuleks ükskõikselt suhtuda. Autor kirjutab luuletuses „me kõik oleme luuletused” nõnda: „me kõik oleme luuletused / tühjaldastel lehekülgedel / tolmustel riiulitel / oodates et keegi / mõistaks neid kujundeid / metafoore millest pahatihti / isegi aru ei saa / palun / ära keera lehte”. Need kujundid, kõigist ei saa tõesti aru, võivad olla päris julmad. Nt. „naftatanker”: „naftatankerite hingeelu / merehaigetele meelepärane / grandioosne maailmalõpp / sa reostad ribadeks / ma eelistan põletusmatust”. Kuidas kõlavad „veretõbised maasikapõllud”, „paksud anorektikud” või ”ema, ma olen maailma pikim jõgi”, mis lõpeb ridadega „ mu kromosoomidel / polnud piisavalt aru / et öelda / ema, palun / ema, palun tee abort”. Ma pole isegi päris kindel, kas „krematooriumis töötas mees nimega kalle” ja „akendel on aasade mälu” mõjub ikka sotsiaalse luulena? Öeldule vaatamata koged taas üht mõttemaailma, mis konkureerib kümnete teistega, kes püüavad eesti luuleparnassile jõuda! Kuulakem neid!

bxAv110 bxAv110 bxAv110