Kalju Kruusa. Tühhja.

Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik, kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest kuulub mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (lk. 67 küsib autor, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta kuhu kaarega kusta!) Sama kehtib proosas. Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil, ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. ( NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad autori asjatundlikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele, mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Pealegi, praegu ootab meist igaüks Jaapani sõnumit.Viimane lause võib mõistagi varsti aeguda.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Avo Kull. Haigla

Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis, kui terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ju ikka ilmub. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud funktsionääride kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi üllitis valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli - minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale" tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Eerik Tohvriga, varavõitu, kuid raske haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga kirjutajat ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, ehk küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul."”
Neile, kes ei suuda nii paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole?! Armini osaks jääb vägivalla demonstreerimine, verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan oligi valmis.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Krister Kivi. Üksteist

Tiitellehel on kirjas 11. Järgnevas tsiteeritud katkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne -, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui spliini ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodanikutunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukilt teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi põlvkonnadraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMS-i kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesesse mobiilikastikesse. SMS-ist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N-i või D-e taga peitub jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ja lõpuks ka endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, st. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega, ja enda õigustamisega suures üleilmastuvas ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks muutuda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi.Ent mõistel ÜKSTEIST on mitu sisu. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista Krister Kivi raamatust kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „11” polegi minu jaoks kirjutatud.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

RAHAST

Eelmisel nädalal küsiti minult suisa mitu korda, kuidas meie (uut) raha nimetada ja kirjutada.
Segadust võivad tekitada igasugused imelikud seigad. Kui alustame kroonist, siis kirjutati mõnikord krooni asemel EEK ka sinna, kuhu seda vaja polnud. Sealt läks edasi veel veidram kasutus, sest mõni tahtis ka rääkida eegist või koguni eegust. Et midagi uut on raske välja mõelda, siis on sama juhtunud euroga. Tahetakse kirjutada EUR ja rääkides käänata seda eur : euri. Puudub veel see, et mõni tarkpea hakkaks hääldama inglise keelt mugandades juurö või vene eeskujul jevro.
Asi tegelikult väga lihtne: oli kroon, nüüd on euro. Kui aga on tegu valuuta märkimisega (ja ainult siis!), siis oli EEK ja nüüd on EUR. Kasutatakse näiteks siis, kui tahetakse näidata USA dollari (USD) ja euro (EUR) kurssi. Pole mitte mingit põhjust neid suurtähelisi lühendeid ega ka euro lühisümbolit kodumaises tavatekstis pruukida.
Hinnakirjas võib ju lühisümbol olla, aga lihtsam on anda hinnad tulbana ning kirjutada päisesse vaid üks kord euro (kodumaal) või EUR (kui suhtleme välistellijaga). Ja veel üks meeldetuletus: Eesti keeles on eurode ja sentide (ja ka kõigi teiste selliste rahaühikute) vahel punkt, mitte koma. Kui tahetakse aga midagi protsentides väljendada, siis seal on endiselt koma. Suvaline näide, millel ei pruugi olla õiged numbrid: leib maksab 1.20 eurot, mis on 7,2% rohkem kui nädal tagasi.
Lõpuks mõiste, mis on uue rahaga seoses usinalt kasutuses: summa ümardatakse, ümmardada võite kedagi kena inimest, kui tahate.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Rein Põder. Unustatud

Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmugi enam nii sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle, mis inetu väljend minult, aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult, ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimavale maale lähenedes toimuvad mõned kummalised, ent intrigeerivad kohtumised üksteisega. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate, et Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab ta siiski Tartusse tagasi. Siis on aga reetja oma eluga juba ise lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero, võis anda inspiratsiooni Rein Põdrale, sama laeva kasutamiseks oma raamatus. Ellen pääseb Moeroga üle piiri, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „ Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elamud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. (Ei ole koma)Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Miks OMA õilmitseb?

Kindlasti olete lugenud lauseid, mille koondtüübid järgnevalt konstrueerin.
Poeet kirjutas oma luuletuse. Tüdruk pani oma kleidi selga. Kannatanu jäi oma silmast ilma. Pood teenindas oma ostjaid. Alustage oma harjutusi!
Ehk piisab. Kui neid lugeda, siis tekib tahtmine küsida, kelle siis veel? Oma on kõigis neis lauseis ülearune. On üsna vähe ütlemisi, kus peab rõhutama, et tegu on just selle inimese omandusega. Vahet on lihtne teha: kui püüate panna oma asemele enda, siis saab selgeks, kas rõhutamist on vaja või mitte.
Mõni näide, kus oma on vajalik:
Igaühel oma mure. Võtan süü omaks. Omadega mäel. Omal ajal oli teisiti. Sina kasvata oma lapsi, küll mina omadega toime tulen.
Eriti palju kohtab liigset oma tõlketekstides. Kui natuke mõelda, siis saab aru, miks see nii on. Eesti keeles grammatilist sugu pole, aga näiteks inglise keeles on kogu aeg lausetes his või her ning eestlane arvab, et need peab tingimata tõlkima. Sellele aga järgneb vägisi kiusatus lisada oma ka eestikeelsesse teksti.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KUIDAS KIRJUTADA AJAVAHEMIKKE

See kirjutis sai alguse ühest kuulutuse parandamise palvest. Kui olin vastanud, siis tekkis mõte, et võiksin seda veidi laiemalt ka teistele meelde tuletada. Kellel sellist teadmist tihti vaja läheb, võiksid selle tekstiosa lausa välja trükkida, et oleks kohe võtta, kui tarvis.
Muud kasulikku veel laiemalt lugege Ebeli Pirso päris heast artiklist “Tarbeteksti kirjutamine eeldab oskust” (KoolitusEkspress, 24. jaan. 2008).
Nüüd siis ajavahemikest.
Kuulutuses võivad arvud olla üksteise järel (aga ei pea olema, kui tühikutega variant kena välja näeb), muidu kipuvad jääma üksteisest näotult kaugele, seega: 12.02.-15.03.2010. Kui kuu kirjutatakse numbriga, siis peab selle järel kindlasti ka punkt olema. Kuu nimetuse võib kuulutuses sõnaga kirjutada, eriti kui ühe kuuga tegu. Nii kaob iseenesest ka probleem, et õigupoolest tuleks kirjutada 01.-09.02, mis ei ole kena vaadata.
Tekstis, s.t. lauses peab tühiku jätma kindlasti enne aastaarvu. Muul juhul tuleb "läheneda loominguliselt".
Ühe kuu piires pole tühikut kuupäevade vahele vaja, kuid kuupäevade, kuu ja aasta vahele peaks jääma tühik: 15.-25. 02. 2010, veel parem on sellisel juhul kirjutada kuu nimetus välja: 15.-25. veebruar 2010. Kui järgneb sõna aasta või lühend, siis tuleb ka aastaarvu järele panna punkt: 15.-25. veebruaril 2010. aastal.
Kui on tegu kahe või mitme kuuga, siis tuleks tekstis ka vahed jätta: 15.01. - 12.03. 2010 või 15. 01. - 12. 03. 2010 (nii on täiesti õige, aga see ei näe alati kuigi ilus välja), parim: 15. jaanuar - 12. märts 2010 või 15. jaanuarist 12. märtsini 2010.
Kirjutamisel soovitan hoida alati aktiivsena enteri märki kujutav show/hide (asub kirja suurust näitavate protsentide kõrval vasakul), mis hoiatab ka siis, kui tahate mitu tühikut sõnade vahele jätta. See ei ole üldse haruldane, et teksti sättivate inimeste tööst moodustab suure osa liigsete tühikute kustutamine või puuduvate lisamine, kui autor nendega väga pillav või kitsi on. Aga uskuge, see on väga tüütav ega ole üldse loominguline.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110