Paavo Piik. Kokkuplahvatus

Luulekogu jõudis minuni igati sümpaatsel moel, tuli ise, nii polnud vaja oodata sundeksemplari saabumist Rahvusraamatukogusse. Kevadiselt kirjandusfestivalilt Tallinnas jäi meelde autori täpne vastus minu natuke kummalisele küsimusele põlvkondadest. Ka tema varasemad luulekogud on mind huvitanud ja usun, et need sobivad igas eas lugejale, ehkki nooremad mõistavad „Kokkuplahvatuses“ sageli kasutatud märksõna üksindus-üksildus just ealäheduse tõttu teisiti, küllap paremini. Kogus on isiklikumaid ja sotsiaalsemaid, koguni kriitilisi tekste vaat et pooleks. Kuid autor ei doseeri millegagi üle. Nähtavasti on ta juba jõudnud mõistmiseni, mida üldistan luuletaja enda ridadega, ja mis pärinevad natuke pikemast luuletekstist: „Eks see ole ikka nii - / mis kauge, tundub tähtsam, / kui mis nina ees. / (Sest selle poorid ei ole / nii hästi näha.)“ Paavo Piigi kui noore autori maailmavalu pole enam kõige noorem, ta paistab olevat mõistnud juba paljutki, mis koondub mõistesse ebatäiuslikkus, mõistab konkreetse aja ja ruumi olemasolu ja selle võimu inimeste üle. Õige varsti peaks ta kuuluma sõnajõult ühte ritta, vähemalt suund on kindel, meie tänaste jõulisemate luuletajatega ( fs, Künnap, Rooste), üldistatult - nendega, keda nimetatakse sotsiaalseteks linnaluuletajateks. Piik kasutab sõnu vähe ja read on lühikesed, ent need on esteetiliselt mõjuvad, vängete sõnadega tema ei hoople. Alati sooviks tsiteerida mitut teksti, seekordne valik ütleb kommentaaritagi mis vaja: „Tühjuse tuhudes ja võib-olla / on seal ka natuke autentset nukrust hulgas / oleme lõputult sarkastilised / ja linn toob taaskord välja me halvimad küljed. / Ma oskan lõhkuda nagu eikeegi teine, / lüüa tükke küljest nii Kreeka marmorilt / kui Varanasi vandlilt / võimsa õpetatud haamriga, / mis puutub õnnekäsitlustesse. / Ma oskan tappa vange võtmata. - / Üle ahervaremate liigume, / ambitsioonikad, enesekesksed, edevad, / midagi üles ehitamata, / ja linn toob taaskord välja me halvemad küljed.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Holger Kaints. Lennukivaatleja

Kipun arvama, et see Siugja Sulepea auhinna pälvinud ning kohe hooga tuntuks räägitud raamat võib väga meeldida, aga mõne natuke segadusse ajada. Mina tajusin just viimast, arusaamatust, kas võtta kirjutatut huumori või meelehärmiga, kuigi kinnitan, raamat on hästi kirjutatud. Sotsiaalselt tundlikud ja ühiskondlikult aktiivsed kirjanikud (Rooste, Helme, Sinijärv ja Künnap) on kõigele vaatamata hea otsuse teinud. „Loomingu Raamatukogus“ avaldatud lühiromaanimõõtu „Lennukivaatleja“ peategelane, perekonnanimega Vunder, on siiski eestlane, kuid liigub põhiliselt venelastest elule allajääjate ja joomameeste (Valeri, Nikita, Igor, Roman, ka Tauno jt.) seltskonnas. Pange tähele, ta pole asotsiaal sõna täpses tähenduses: mees suudab vahel isegi alkoholist loobuda, tal on mingi katus pea kohal, leibki laual, ja mis kõige olulisem, on aus oma kaaslaste suhtes. Ega neile iseseisva Eesti elu eriti ei istu: kes endine kagebešnik, kes igavene Hruštšovi imetleja, kes sõjaväelane, kes tõsimeelne kommunist, minajutustaja kunagine sõjatehase tööline. Nüüd siis lennukite jälgija. Nimelt arvab ta, et Eestis on kindlasti ka salavanglaid ja need suured lennukuid, mis ei lenda graafiku järgi, veavad vange siia. Selle ajakirjanduses liikunud fakti tõestamiseks läheb ta isegi raamatukogusse, et jälgi taga ajada. Suurem osa raamatust kulub küll Vunderi turuteekondade, viinahankimise ning joomise, väljaüüritud korteri keldris raamatukastides tuhnimise ning muu igapäevaelu täitvate toimingute kirjeldamiseks. Kuid põhi-iva seisneb hoopis selles, et ühel päeval „märkab“ vaene mehike, kuidas üks must auto, seega KAPO, jälitab teda. Põhjus: mees jälgib ju lennukeid, teab täpselt, mis toimub! Nii kavatsebki ta enne, kui kinni võetakse, ka Euroopale „tõde teatada“. Ent ütleme etteruttavalt, need BMW-mehed ajavad palju proosalisemaid asju - hurtsikute all on ju hinnaline maa, mida tahetakse osta… Leidub ka väga odavalt müüjaid, pärast hea samagonni või mõnd teist sedasorti rüübet osta. Vunderi kirjakirjutamise ning -tõlkimise protsess toimub üsna koomiliselt, kuid raamatu lõpp on traagiline. Õieti kohtab traagilist paljude käekäigus. Lennuväljaäärset daatšade keskkonda oma tragikoomika ja tüüpkarakteritega on kujutatud inimlikult, koguni sooja kaastundega. Kõige enam pälvib pilget KAPO, eks teisedki meite elu tahumata nurgad. Igatahes kinnitab Vunder, et temal küll seda riiki pole vaja. Ja lugedes mõistad, et nendel seda pole tõepoolest vaja. Kui, siis ainult arsti juurde minekuks (peksmishaavad) ja toetusraha saamiseks… „Lennukivaatleja“ on Mari Saadi „Lunastaja“ kõrval juba teine uuem belletristlik käsitlus nõukogude inimeste saatusest pärast okupatsiooni. „Lennukivaatleja“ näitab õige mitut elu, mitut võimalikku elustiili tänapäeva Eestis. Tekib küsimus, kui palju niisuguseid elulookesi on Ida-Euroopas tegelikult, kui palju leidub kirjanduslikke tekste toimunu tagajärgede kohta? Ei hooli suur Venemaa oma ustavatest poegadest nende kurvastuseks suuremat, ehkki endiselt usutakse müüti kommunismist, vendlusest ja võrdsusest. Kuulake Vunderi varianti: „Kaks aastat, mis ma TPI-s käisin, enne seda, kui mind sõjaväkke võeti, sõitsin ka mina selle trammiga. Sel ajal olid trammis konduktorid ja hõiskasid heleda häälega üle vaguni: „Telliskivi!“, „Volta!“, „Erika!“, „Sitsi!“ ja nii edasi. Ühele trammikonduktorile lõime poistega koeruse pärast külge. Ta oli noor ja meie meelest natuke lihtsameelne, ebahariliku nimega: Oktjabrina. Eesti keeles oskas ta ainult mõnd üksikut sõna, näiteks trammipileti hinda öelda, meie aga lõõpisime temaga just eesti keeles. Meie jutt pani ta alati punastama, ja kui me oma kahemõtteliste naljade peale naerma hakkasime, lõkerdas tema kaasa, vahel lausa suu kõrvuni. Küsisime talt alati lüpsisooje pileteid: tolleaegsetel konduktoritel rippusid piletirullid rinnal ja Oktjarbina rind polnud just kõige tagasihoidlikuma kumerusega. Kolm aastat hiljem rääkisin ma vene keelt paremini kui eesti keelt, sest ma ei olnud kogu soldatiaja jooksul ühegi eestlasega kokku juhtunud, puhkust mulle ka ei antud. Minu üle poleks küll sel kombel irvitada saanud, nagu me ise Oktjabrinat nöökasime, aga vahepeal tekkinud aktsendi ja takerduma kippuva väljendusoskuse pärast tundsin ma piinlikkust, nii et kohe õpinguid jätkata ma ei tahtnud. Keeleoskus taastus mõne kuuga, õpinguteele aga lõin ma jäädavalt käega. Tundsin, et koolipingi nühkimisest on mul villand. Ma ei osanud muud targemat teha kui võtta kätte sõjaväeosast saadud suunamine, mille enamik teisi lihtsalt minema viskas, ja astuda Tallinnas ühe sõjatehase kaadriosakonna uksest sisse. Enesele teadmata olin oma saatuse sellega ära määranud.“
Holger Kaints on kirjutanud ka ulmejutu “Teekond mäetipu poole“.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Mats Traat. Soe õht.u

Tagakaanel on tsiteeritud Rein Veidemanni, kes kinnitab, et Mats Traadi loomingus leiab Juhan Liivi valu, Gustav Suitsu vormiteadlikkust ja Ernst Enno aistivat kõiksuseühtsust.
Niisugune tunnetusniit jookseb ka läbi „Sooja õhtu“. Mõtleja koos oma mälestuste kui mingi võlakoormaga kõnnib piki randu, vanu paiku ja otsib midagi. Võib-olla lohutust, sest ta näeb nüüd maailma, põhiliselt küll enda ümbrust, nõnda muutunult. Ja ta on päris sarkastiline. Traat on varemgi kasutanud sõnamängu, ent seekord eriti rohkesti. Üha enam tajub ta ka lootusetust, et midagi saaks teiseks, paremaks teha. Kuid suurte luuletajate sõnum sisaldab enamasti ikka sotsiaalset münti, püüdu kaitsta vaevatuid ja põlatuid, hoida oma keskkonda tasakaalus, mõtestada suuremate ohtude tagajärgi. Luuletus „Mõranenud“: „Laeaknast lahjat valgust / toob sitting-ruumi sügis lage. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / nüüd vesist vestlust edendage. / Meel ummikutest tõusnud. / Kas ta nüüd heledam ja ergem, / kõrglennuerksam, linnukergem – / või veel hoovõtust nõdrem, nõrgem? / Kõik põline kui põhk nüüd põlu all. / Üks päev vaid korraga – nii hõikab / must müügimees, laushämma põikab / ja Sihi oksad maha lõikab. /Vaim elab isepäi. / Kõrb laieneb – ja hüüdja hääl / vaibvaikselt liival kostub sääl, / kus Arve trambib hinge pääl. / Kas kõverdi või otse? / Ei põika kõrvale, ei page. / Et sitkest, soolasest saaks mage, / groteskset väitlust edendage.“ Lisaks mõelge kaasa „Enesega“: „Kas iga samm ja mõte vajab tõestust, / kui ennast avad? Arvad, ei sa matki / küll kedagi, vaid vaatled elu nõestust. / Pead üritama endast enamatki. / Ei sinu oma ole lõpuks miski. / Sa oled pärinud vaid iseenda. Sa kannad olemise risti, riski: / veel loodad inimeses leida venda.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Triin Soomets. Varjatud ained

Suuresti tunnetustele keskendunud kogust on ETV luulesaate jälgija kuulnud näiteks luuletust "my estonian" - huvitava sõnumiga tekst, mis baseerub keelel ja avab omal kombel ka eestlase keelelist alateadvust. Soometsa luule on mitmekihiline ja vaid näiliselt lihtne. Autor otsib, igatseb, selgitab, mõistab, põikleb, küsib, kurdab, valuleb, vaeb ja vaevab ennast – teeb kõik selleks, et uuesti ja uuesti sind imestama panna: kui palju võimalusi ja detaile leidub elu ja ilma kujutamiseks. Luuletajad on, ja peavadki olema, enesekesksed. Nad võivad jätta mõtte pooleli ja alustada uuega. Neil on õigus jätta sügavamad kihid varjatuks, ehk viitab pealkirigi sellele, et mõelge ise juurde, mina vaid juhin teid oma mõttetee algusesse. Kuulake ja mõelge kaasa: „Kui keegi ei saa sulle pihta, / ei taba sind enam, / siis oled vaba. / Kellegi kujutlus enam ei määra su kuju, / kellegi vääratus enam su võimu ei väära. / Valu ei ole enam / su mõistatus, mälestus, määratlus. / Sa oled vaba. / Keegi ei talu sind kaua, / su külma ja kuuma. / Keegi ei saa sinust aru. / Siis oled viirastus. / Kellegi teise elu, / kellegi mõõdud ja määrad. / Kui vaatad endale silma, / siis kaotad aru. /Kellegi teise elu, kellegi piirid ja pahed, tahe ja tegu, / ruum, / tyhi. / Siis oled väljas. / Enam ei lähe kaua.“
Triin Soometsa „Varjatud ained“ sobitub minu luuleootustega enam kui ükski tema varasematest kogudest. Hindan teda kui üht filosoofilisema tundelaadiga poetessi - mõistvat ja vaimset. Ja kui mõned read näivadki sõnade mängu ja otsinguna, mõjuvad nad siiski maagiliselt. Kisun kontekstist välja kaks rida ja lisan üldistusena luuletaja enda read: „lihtsuse nõelasilma / su lugu lihtsalt ei mahu.“ Kuulun kindlalt Soometsa intelligentse loomingu soovitajate hulka. Põnevalt mõjuvad ka kujunduselemendina kasutatud luuletused, millele on kriips peale tõmmatud, kuigi mõne sõnakese ikka suudad välja lugeda. Meenutan, et tänavu kevadel anti Juhan Liivi luuleauhind Triin Soometsale eelmisel aastal „Loomingus“ (nr. 12) ilmunud erakordsuseni lihtsaks sõnastatud luuletuse „surm ei mõõdu meist“ eest. Nõnda siis: „surm ei möödu meist; ta on kohal / kogu aeg, ta on määratud / aega. / mida enam oleme ise, / seda enam sureme. / kui vaadata lehti puul, näha. / siis on selge, et aeg ei möödu. ta on ümar ja kohal. / jumal!“ Aastal 2000 anti sama auhind Soometsa luuletusele „Sulle ma kingiksin sydame…“ .

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Tiina Laanem. Sidrunid ja siilid

Mõned inimtüübid on ju päris huvitavad, aga tegevustik kohati kaootiline. Ilmselt sobitub see hajusate ja ebakindlate vaadetega tegelastega, kes romaani sisu kujundavad. Kuid loo keskmes tegutsevad kontoriinimesed jätsid mind ükskõikseks (Ralf, Martin, Robert, Uku), neid lihtsalt tuleb üksteise järel robinal eesti kirjandusse. Vrd. kas või Armin Kõomägi, Peeter Helme! Tahaks midagi jõulisemat ja üldistavamat. Ja siis pealkiri!? Tõsi, sidruneid süüakse ja mahla tilgutatakse, siilidki käivad ühes Virumaa talus, nimega Mudaaugu, piima joomas, kuid nende kujundite kaudu inimesi iseloomustada tundub naljakas. Siiski -, vabakutseline näitlejanna Nora tupsutab hommikuti silmaaluseid sidrunimahlase veega ja joob paari sidruni sisu. Tema, jah, arvab end olevat sidruniusku, sest need väga hapud viljad peaksid aitama „väsimuse, tujutuse, vanaduse, vaimunõtruse ja kõigi teiste koleduste“ vastu. Daam sidrunkollase kleidiga… Koomilist münti lisab, vähemalt minu arvates, uue rahvameelsete partei rajamise kirjeldus ning Ralfi vanaonu Kusti eluvaatlus koos sitaveoga. Pealegi turtsub Kusti kui siil… Minevikuvarje otsitakse ka, seda vanade kirjade leidmist ja nende üle arutamist on sageli ilukirjanduses kasutatud, ei midagi uut.
Ilmselt tahab autor kõnelda nn. tegusaid indiviide hävitavast ükskõiksusest, rutiinist, enesekaotamisohust, tüdimusest, peataolekust. Kuid kujutletu valgub laiali. Liiga palju detaile, mis kipuvad kuhjuma, nii et ükski ei osutu lõppkokkuvõttes põnevaks või oluliseks. Mõned viited ja seigad jäävad arusaamatuteks. Miks osutatakse konkreetses kontekstis Kunda kultuurile ning Lembitule endale? Nõnda näib trafaretne viidegi, et igas sadamas on keegi, kel eestlase verd. Siis veel majauss kui mäletamiste kandaja, mis võinuks muutuda oluliseks märksõnaks, kuid jäi välja arendamata. Vundamendi seest leitud aardekarp lisas küll mitukümmend rida, aga ei öelnud mitte midagi. Järgnev võimaldab ehk mõista autori positsiooni ja ühtlasi minuga polemiseerida: „“Meil on Ralfiga ühine kirg,“ ütleb Nora ja viskab jala üle põlve. „Tuli välja, et me mõlemad sõltume sidrunitest. Veider, kas pole?“ „Mida sa silmas pead?“ küsib Aljo, julgustades teist edasi rääkima. „Sidrun tähendab ju midagi värsket,“ lausub Nora mõtlikult. „Ja meil on pidev vajadus millegi värske järele.“ „Et silmad säraks ja tülpimus üle läheks?“ küsib terapeut. „Jah, ilmselt küll.“ „Ükskord avastasin, et pigistan sidrunit juba peaaegu igale toidule peale, et see maitsed esile tooks,“ lisab Ralf omalt poolt. „Muidu tundub tuim.“ „Või nii,“ noogutab Aljo / terapeut-ML / mõtlikult pead. „Vahel joon lihtsalt sidrunimahla,“ jätkab Ralf. „ See tõmbab pildi selgemaks ja aitab vist isegi keskenduda. „Varsti tuleb keskendumisõpetus koolides kohustuslikuks aineks teha,“ täheldab Nora kõrval istuv lühikest kasvu siilisoenguga mees. „Vist küll,“ nõustub Ralf. „Ühe asja juures püsimine nõuab ikka sangarlikku kannatust.“ /---/ „Mõnikord on lausa piinlik,“ jätkab Nora. „Eriti tööga seoses. Uues lavastuses alustan ikka suure õhinaga. Aga need tükid, mis pikalt laval püsivad, oh jumal, kohati tuleb niisugune tüdimus peale, et vaevu suudan seda varjata. Võiks ju rollis vaikselt küpseda ja areneda, aga ei, mina kibelen juba edasi minema. Mängulist kaob ära.“ „Sa suudad vähemalt pause taluda,“ sekkub Ralf muiates. „Üks tuttav just rääkis, kuidas teda tabab sümfooniakontserdil eriti kirgas tunne siis, kui muusikas pikem paus tehakse. Kuramus! Mina ainult ootan, et nad jälle kiiresti mängima hakkaksid.“ Korraks ringi vaatav Ralf näeb enda ümber noogutavaid päid, kõik on temaga nõus. „Üks asi on veel hirmus,“ jätkab Ralf. „Midagi ei seisa enam meeles. Trehvad kellegagi kokku, räägid juttu, aga veerand tundi hiljem ei mäleta enam tuhkagi. Millest me jutustasime? No kurat, ei tule meelde, täitsa kohutav.“ Hetkeks hinge tõmbav Ralf sügab laupa ja imestab eelpool öeldu üle veel kord. „Infot tuleb metsikult peale,“ kurdab ta edasi.“ Teinekord vaatad koosolekul enda ümber istuvaid kujusid. Täielikult kalapilgud! Heal juhul mäletavad midagi eilse ja tänase kohta, aga ärge jumala eest kaugemalt küsige. Must auk, mõne üksiku ähmase piirjoonega.“ „Mul oleks ikka sama soovitus,“ katkestab Aljo teda vaikselt. „Nädalavahetus on tulemas. Tehke endale üks täiesti tühi päev. Nii tühi, kui suudate.“

bxAv110 bxAv110 bxAv110

PARADIISIST JA PÕRGUST

Kui arvate, et mind inspireerivad usuteemad, siis kaugel sellest. Lugu hoopis maine.
Kõik algas teatavasti paradiisist, kuid liikus järjest põrgu poole. Mind on juba ammu häirinud ususõnade kasutamine kaubanduses. Alguses ilmusid meie tänavate äärde igasugused paradiisid: Aiaparadiis, Puuviljaparadiis, Terviseparadiis (kirjutatuna pealegi Tervise Paradiis!), Vaibaparadiis. Nagu näete, kõik siiski sellised sõnad, mida saab hea tahtmise korral millegi taevalikuga seostada. Põrgut siiski ei kasutata, kuigi võiksid ju olla ka suurepärased nimetused nagu Tolmulestade Põrgu, Batsillide Põrgu, Tselluliidi Põrgu, Koerakirpude Põrgu.
Siis aga hakkasid kirjastused (eriti agaralt Sinisukk) kuritarvitama sõna piibel. Viimane tilk minu karikasse kukkus, kui korraga nägin raamatupoe riiulil kümmekond sellist raamatut: “Akvaariumikalade piibel”, “Kassitõugude piibel”, “Koeratõugude piibel”, ”Värviskeemide piibel”, “Koekirjade piibel”, “Lapimustrite piibel”, “Tikkimispistete piibel”, “Toataimede piibel”, “Maletaja piibel”, “Värviefektide piibel”. Küllap mõni jäi ka kahe silma vahele.
Saan aru, et tegu on tõlkeraamatutega ning see hullus ammu üleilmne, aga kas peame iga tobeduse üle võtma?
Kui 1960ndatel ilmusid Leo Taxili “Lustakas piibel” ja “Lustakas evangeelium”, siis kindlasti pahandasid need tõsiusklikke, aga neis oli siiski juttu piiblist, kuigi äraspidiselt ja pilavalt. Nüüdne pruuk aga hakkab lausa vastu.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KUIDAS HÄÄLETADA

Valimisi olnud ja tulemas, ehk ongi õige aeg hääletamisest rääkida.
Ega ma ei kavatse teha valimispropagandat ühe või teise poliitilise jõu poolt või vastu. Asi ikka keeleline.
Mitmes kohas olen lugenud üleskutset: HÄÄLETA OMA LEMMIKU EEST! Mõeldud on muidugi kutsuda üles hääletama oma lemmiku POOLT!
Milles vahe? Vahe on muidugi lihtne, sest kellegi eest saab hääletada siis, kui see isik ise ei viitsi hääletama minna ning te mingil salakavalal kombel teete selle toimingu tema eest ehk tema nimel ära. Poolt hääletanu aga annab oma hääle kellegi heaks, hüvanguks või toetuseks.
Inna Saaret

bxAv110 bxAv110 bxAv110