Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad , kõrged hooned

Kogu viimane luuletus „Vana maailma kurbus” lubab omal kombel üldistada ja väita, et Jõerüüt on valanud nii enda eksistentsiaalse kurbuse ja armastuse, kui terve maailma armastuse ja ängi, üheks suureks ajatuks olemisvõimaluseks. Luulekogu saadab leheküljelt teise iga rakuga tunnetatud inimelu fataalsus, mis sõnastatud avaridades: „nüüd ma tean, et kõik on üürike, / linnu lend ja inimese elu, / noot ja silp, ja lumesaju LÕPP, / armastuse aeg, mis antud ühes elus.” („Diptühhon”). Ja aastate tarkusega lisanduv teadmine kaduvusest kui paratamatusest (nt. „Saladuste väraval”, „Ei tea”), mis meid, surelikke, nii tihti külastab. Teisalt kinnitab autori elutundmine, et tegelikult on see kõik, mis inimlast maa peal saadab, igavikuline ja kestab edasi. Nii mõnedki tekstid on pühendatud üksindusele: (nt. „On”, „Nähtamatu”, „Õhtupoolik Lätis, Riia linnas”, „Nii nagu alati”, „Päike” jpt.). Nõnda kui on jätnud tark Koguja meile oma mõtted, jagab läbinägeliku pilguga poeet omi, täpselt doseeritult, kuid ikka ja jälle korratavaid sõnu ja teateid ajast, mis on kuulunud temale. Kord halastamatumalt („Apokalüptisch”), kord mõistvamalt („Meie kõik”). Jõerüüdi tekste lugedes peab rahunenud meeli kaasa mõtlema, ja isegi sel juhul ei pruugi öeldust kõike hoomata. Vihje küll antakse: „nahaalune sisemaastik. täis on aja küünte jälgi, / pikki KRAAPIMISVERMEID, arme, mis ei parane. / neljapäevade kõverad armid, reedete sügavad armid, / laupäevade ja pühapäevade võikalt siledad armid.” („Väike, ent ootamatult vana ootaja maastikus ja merel”). Tajub isiklikke tundeid, sügavaid puudutusi, mida autor on kogenud. Midagi ehmatavalt kokkuvõtlikku või lõpphinnangulist peitub ses raamatus. Pühendus annab märku, et see luule on mõeldud tegelikult igale lugejale, kes seda südames soovib, seega meile kõigile. Võib leida ka viiteid kirjutaja diplomaadiametile, aastatele, mil Jõerüüt on osalenud ühiskondlikes sündmustes. Terviknäitena valisin „Paigutub ruumis”: „paigutub ruumis. minugi mujale. saatuse ratas. / kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid. / luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi. / vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude, / kõik lendab tuulde. lihvija lihvib. / Suur Lihvija. / päev, mille hämarusest klantspilte / läigatab vastu – nii mina kirjutasin. Ükskord. / teadmata midagi TÕELISEST PÄEVAST. / teadmata midagi HÄMARUSEST. / luupuru lendab. küünarnukid / ei olegi enam nukid. / teadmata midagi SUUREST LIHVIJAST / kirjutan ikka.” Mõjus ka luuletus „Juhani vana palitu”, kuid jäägu see teile lugeda! Jaak Jõerüüt on kirjutanud mõtteluulet, mis peaks puudutama väga paljusid. Armastuse tunneb igaüks nagunii ära, kui ikka tunneb...

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Donald Tomberg. Kazimir, Vladimir ja teised

Üks mõnusalt isevärki raamat, mida võiks nimetada lihtsalt mõtete mõlgutamiseks. Siin kohtuvad veidrikena näivad mehed ja aeg. Absurd vaatab silma, kuid mind võlub mees, kes tahab lennata – Kazimir nimeks. Lennukit tal vaesekesel pole, aga ka tahtmine võib õhku tõsta! Kõik tegelased puudutavad korraks üksteist, ja siis lähevad nad ise või läheb aeg oma teed. Kes sellest aru saab? Leheküljel 29 tõdeb autor ise, et lugejad, kes peavad tema raamatut hüplikuks, hajusaks ja segaseks, on arvanud õigesti ja et niisugusena lugu ka lõpeb. Autor kinnitab, et ei teagi, millest õigupoolest kirjutab. Nii palju ma siiski taipan, et Kazimir ehitab lennumasinat, millega viimaks või siis kohe alguses lendu tõuseb, võta nüüd kinni, millal see õieti toimub? Aga stardikoht asub igal juhul Valdeku poe juures. Pidevalt nohune, miinus nelikümmend kuus prille kandev Vladimir seab aga sagedasti malendeid lauale. Siis on veel tegelasteks, nendeks teisteks siis, nimeta noormees, kes armastab pikajalgset tüdrukut ülikooli esimeselt kursuselt, ja alustab iga päev uut elu. Kindlasti väärib märkimist tagasihoidlik, tõlkijana leiba teeniv Maarja Jakovlevna, kelle põranda all krabistavad hiired sunnivad naist üha sagedamini jalutuskäikudele. Üksildane uitaja Maarja tunneb igatsust aga millegi suure ja ilusa järele, ja selleks võiks olla Kazimir! Äärelinnas, Maarja lähedal elav luuletaja maadleb aga eleegilise distihhoniga, mille kaudu püüab edasi anda inimisiksuse kordumatust. Luuletaja leiab seltsiliseks prostituudi, nii et rõõme ikka jagub... Kahe meestegelase kohtumised on omaette vaate- või kuuldepildid, mida lugeja võib nautida küll. Tombergi raamatut tuleb lugeda lapsemeelse siiruse ja usuga ning suurte sisuliste ootusteta. Vaid siis tunnetad naivismi, koomikat ja tõsist traagikatki, üksildaste hingete otsimisvõimet ja lahtilaskmishirmu. Üks katke: „Imepärane kohtumine Kazimiri ja Vladimiri vahel leidis aset kell kuus õhtul. Vladimir oli ostnud uued saapad ja oli nendega ühte lompi roninud, et näha, kui kaua uued saapad vett peavad. Vladimir viskas jala üle põlve. Kazimir katsus meenutada, kui kaua ta juba on lombis seisnud. Vladimir nõjatus pingi seljatoele. Kazimir luges mõttes numbreid. Vladimir oli niisama. Kazimir lasi ajal veereda. Möödus aeg. Siin-seal toimus midagi, sekundid tiksusid maailma ajalukku. Vladimir pani suitsu ette ja kohendas prille. Kazimir ootas. Vladimir lõpetas sigareti. Kazimir ootas. Vladimir otsis taskust mütsi. Kazimir tammus jalalt jalale. Maailma ajalugu täienes rahulolevalt kõige sellega, mis temas ikka on toimunud, mille olulisemad hetked aga mööduvad ikka just nagu märkamatult.”
Kuigi mulle isiklikult meeldis väga ühe kastanimuna saatuse kirjeldus siin ilmas, jääb see teile nautida, sest tsiteerin hoopis mõtte, mis ehk suunab rohkem lugejat raamatu poole: „Kazimir tõusis lendu Valdeku poe ees. Siinkohal võib küsida, miks Kazimir lendas? Võib ka vastata. Kazimir lendas, sest see oli tema jaoks tavaline. Lennates üle linna vaatas Kazimir tänavaid ja maju ja mõtles sellest, et kõik kord kaob. Ja Kazimir oleks tahtnud midagi teha, kõige kadumine peatada, aga Kazimir ei teadnud, mis see täpselt peaks olema, mida teha, ja kui Kazimir selle üle mõtles, ei tulnud talle ka midagi tarka pähe.”

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Lauri Sommer. Kolm yksiklast

Kolm lugu ja ühtlasi saatust: „And”, „Sisepiiril”, „Hilised lemmehelbed”. Lugemiselamus, mis jääb kauaks meelde. Kolm üksiklast, kolm tundlikku meelt. Ühelt poolt inimese soovid ja unistused, teisalt halastamatu aeg ja reeglitega reglementeeritud ühiskond nende vastas. Esimene tekstidest jutustab külaravitsejast, setu naisest Darjast, teises on keskseks karakteriks noorelt surnud trubaduur Nick Drake ja viimases teoloog ja luuletaja Uku Masing. Lauri Sommeril on õnnestunud need erandlikud indiviidid, harimatust külanaisest erudiidi Masinguni ülendada sõna kaudu vaimuväelt suureks, kuid samas jätta neile inimliku olemise koos nõrkuste, ent tugeva iseteadvusega. Tuntumal kolmest nimest, Uku Masingust, on igal lugejal oma ettekujutus. Minu üllatuseks kirjeldab Sommer paljude põlvkondade üht iidolit täiesti maisel tasemel, keskendudes vananeva mõtleja lembetunnetele. See tekitas minus uue huvi Masingu luule vastu, mille suur imetleja pole ma kunagi olnud. Näite valisin Darja kohta: „Läks nii, et ta jäi teistest natuke eraldi. Tema juhatajad olid hääled. Vahel tundus, et need on pyhakud – Petra ja Päätnits ja Pyha Maara. Ja mõnikord Porka kah, aga tema toon oli nyyd noore mehe oma, nagu elaks ja õpiks ta kusagil teisal ja kasvaks temast kiiremini. Nagu juhuslikult sattus ta seda ja teist saldima. Lausuvad hääled olid tema Seitsme Moosese Raamat. Ytlesid ette, mida ta ei teadnud. Tema tegi teoks, mõtles järele ja laiendas. Aitasid teda taimi, millega yht ja teist haigust välja ajada, või näitasid muud abi, ytlesid tõve vaimu nime. Kui Mihali Martsol oli kaksikutega raske, läks sauna akna taha ja ytles, mis sel hetkel teha. Paabad sees imestasid, et latskõnõ õigesti teadis. Ise alles ronis ju sealt välja. Aga see oli häälte vanem tarkus. Kyla peal liikus mitmeid sõnu, mida öeldi synnikinnituseks ja koolnutõrjeks, vööaluse vea paranduseks, karja kaitseks, äiokammitsa, pininagla või jalanisõrdusõ; kidsi, kõrbatusõ, kadõhusõ, imehtelemise, õhitsõmise ja muude inimese tehtud vaevade vastu. Oma sugulaste kaudu ta teadis neid sõnu kyll, aga need olid veel liiga inimeste omad – pyhakute, Jumala ja igaveste asjade mainimisega tugevamaks tehtud. Hääled ytlesid talle midagi sinna juurde, soovitasid märke, mida ta väitsega soolale kirjutas ja mida välja öelda ei saa, lasid veele ilmuda pildid tekkivast, tehtusse taeva väge, ja kylarahvas pani tähele, et tema lausumise peale paraneti kiiremini. Eks tuldi siis rohkem tema jutule. Et ta on teadja, kes sobib soola peale ja on vigur vee peale. Veest ei jõua ära rääkida, mis temas kõik on. Vesi alustas ju maailma, kirikust ja salaallikalt tooduna leidusid temas kõik väed. Kui ta ristivee klaasi lasi oma taidsa sõrmuse, siis sai vee pinnalt vaadata kaugel viibija saatust. Sool oli teine pyha aine, mis tema käes tegutses.” Kordan üle, „Kolm yksiklast” tasub lugemist, ei nõua ta suurt haridust ega filosoofilisi eelteadmisi. Leheküljel 88 leidub küsimus: „Kus sa end peidad, tõeline elu?”, ehk märkate vastuski!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Siim Kera. Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks

Tunnistan, et luulekogu oli jäänud kahe silma vahele, aga kui juba välismaal, Struga rahvusvahelisel festivalil algaja autori kogu parimaks kuulutati, siis tuleb asja uurida. Kas Siim Kerast saab klassik? Praeguse põhjal veel seda öelda ei saa, kuid oleme rahvaraamatukogudega n.ö. mõttes kokku leppinud, et noorautorite esimestele kogudele tuleb tähelepanu osutada. Autor väidab, et tema luule on mõjutatud muusikast ja laulusõnadest, mida kuulab (The Smiths, Modest Mouse, Metro Luminal). Mina ei tea nendest nimedest mõistagi suuremat.
Nagu viimasel ajal enamasti, leian sellestki kogust pöörast sõna- ja mõttemängu, nihkes maailmavaadet, teatavat vastumeelsust igava reaalsusega tegelda. Mind huvitavad värsked sõnumitoojad luules, leian sealt põnevust ja teistsugust lähenemist igavestele teemadele, ekstravagantseid kujundeid, pahutsemist, rõvedust ja elu. Mõnikord varitseb oht küll kõigega üle doseerida - aga algus peabki üllatama, kuid seekord jääb minu jaoks just elust puudu. Kuidagi kunstlik, päris oskuslikult kokku seatud või lükitud, mis ei tähenda, et „Me vaatame kuud...” tekstidesse tuleks ükskõikselt suhtuda. Autor kirjutab luuletuses „me kõik oleme luuletused” nõnda: „me kõik oleme luuletused / tühjaldastel lehekülgedel / tolmustel riiulitel / oodates et keegi / mõistaks neid kujundeid / metafoore millest pahatihti / isegi aru ei saa / palun / ära keera lehte”. Need kujundid, kõigist ei saa tõesti aru, võivad olla päris julmad. Nt. „naftatanker”: „naftatankerite hingeelu / merehaigetele meelepärane / grandioosne maailmalõpp / sa reostad ribadeks / ma eelistan põletusmatust”. Kuidas kõlavad „veretõbised maasikapõllud”, „paksud anorektikud” või ”ema, ma olen maailma pikim jõgi”, mis lõpeb ridadega „ mu kromosoomidel / polnud piisavalt aru / et öelda / ema, palun / ema, palun tee abort”. Ma pole isegi päris kindel, kas „krematooriumis töötas mees nimega kalle” ja „akendel on aasade mälu” mõjub ikka sotsiaalse luulena? Öeldule vaatamata koged taas üht mõttemaailma, mis konkureerib kümnete teistega, kes püüavad eesti luuleparnassile jõuda! Kuulakem neid!

bxAv110 bxAv110 bxAv110

KES ON PAŠA JA MIS ON PASHA

Pühad varsti tulemas ja jälle räägitakse lihavõttetoitudest. Mõnigi sõnasaaja arvab, et lihavõtteks tehtav kohupiimatoit on paša (nii öeldaksegi!). Paljud aga ei taha kirjas tunnistada š-tähte ning kirjutavad selle asemel kõikjal sh.
Mõnel aga on arvamus, et kui s ja h kõrvuti, tuleb alati välja lugeda š. Paša (s.t. kõrgem sõjaväelane või riigiametnik sultaniaegses Türgis) tõenäoliselt pashat (s.t. lihavõtteaja kohupiimatoitu) ei söönud, sest usulised tõekspidamised ei lubanud, aga kindel on see, et neid sõnu ühtmoodi küll välja ei öelda. Kõlaks ju hullusti, kui nakkušaigel oleks ka põletušaav või metšani kitkuks ükšaaval aašeina üles.
Lausa kahju on tegevsporti naasnud iluuisutajast Jevgeni Pljuštšenkost, kelle nime igapidi väänatakse. Eestlased kirjutavad üldjuhul õigesti š-dega, ilmselt muidu läheks väga kirjuks, aga muus maailmas on mindud lihtsustavat teed. Ülilihtsustajad kirjutavad Plushenko.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Sirje Kiin. Marie Under

Mul kulus raamatuga põhjalikumaks tutvumiseks kolmkümmend kaks päeva, tõsi, päris iga päev ei jõudnud lehekeeramiseni, kuid käsi südamel kinnitan, ma lugesin Underi monograafia korralikult läbi. Olen kontrollinud, st. küsitlenud lugejaid siit ja sealt ning jõudnud järelduseni, et kõik seda ei tee. Ühtlasi kahtlustan, et mõni valju ütlemisega arvustaja pole samuti vaevaks võtnud Sirje Kiini mammutkäsitlusega sügavuti tutvuda. Ikkagi 815 lehekülge, lisaks kasutatud allikate loetelu ja isikuregister.
Igal lugejal on õigus oma arvamusele, ometigi on minu jaoks ehmatav senine põlglik suhtumine väljaandesse, teadagi leidub ka erandeid. Näib, et Sirjet on tahetud tuleriidale visata, kuid Underi loomingu uurijana ei tohiks ta sellest ju heituda. Üheks põhjuseks võib olla kirjutajate maailmavaade, teiseks hindajate kiirustav pealiskaudsus, materjalile allajäämine.
Arvamustest õhkub rohkem suhtumist monograafia autorisse, kui tema teksti. Need, kes valisid või valivad välja vaid Underi eluloolise teekonna ja muu suuremat ei huvita, peaksid olema hinnangutes ettevaatlikumad.
Kõige olulisemaks pean, et nii mahukat käsitlust võivad lugeda ka väiksema kirjandusteaduspagasiga inimesed, ka need, kes kirjandusloolisi kogumikke tavaliselt kätte ei võta. Aastakümnetega on Eesti lugejate teadvusesse kinnistunud kujutlus Underist kui pühakust ja klassikust, nüüd aga korraga teavitatakse, et sarnaselt lihtsurelikele oli temagi hingest ja kehast inimene. Et ta on elanud rikast ja jõulist isiklikku elu. Julgen koguni üldistada - me kohtume monograafia kaudu ühe suure armastuslooga, kuhu kuuluvad küll konkreetsed isikud, kuid eelkõige Underi looming. Meenutuseks, enne kui Under muutus jumaldatud poetessiks, pidi ta üle elama rohkesti alandavaid sõnu oma kriitikutelt, kellest mõnel pole märkimisväärset kohta meie kultuuriloos. Äkki võinuks monograafia karmimad hindajad hädakisa tõsta juba siis, kui Sirje Kiin avaldas ajakirjas „Looming” 2008, nr. 12 ja 2009 nr. 10 väljavõtteid monograafiast? Need ju kompasid omal kombel olukorda, andsid aimu, mida monograafiast võib leida. Miks siis keegi ei osutanud Adsoni märkmetele? Need intiimsushetked pani kord Artur Adson ise kirja, ja neid uuesti tsiteerides ei tee ju keegi kuritegu või pattu. Võiks ju küsida, millist eetikat kannavad need, kes süüdistavad faktide ülekordamisega nende väljatoojat? Inimene, kes avaldas oma arvamuse pealkirja all „Kuidas Under Adsonit magatas” ei riiva Sirjet kuidagi, vaid solvab sügavalt poetess Underit, aga selle vääratuse mõistjad võib-olla alles õpivad lugemist. Teisalt, kui midagi muud lugejale meelde ei jäänud, siis olgu pealegi. Kuna 2002. a. ilmunud väljaandes „Tammsaare elu härra Hansenina” on Elem Treier avaldanud A. H. Tammsaare majandusliku arvepidamise, mis samuti väga isiklik asi, kuigi mitte sedavõrd hõrk materjal kui erootika, siis võib süüdimatult pärida, miks Underit puudutavad märkmed kuuluvad erandlikumasse kategooriasse?
Underi monograafiaga tutvudes saavad lugejad tegelikult ülevaate peaaegu tervest 20. sajandi kirjanduselust nii kodus kui võõrsil. Kuulevad nt. Aleksander Aspelist ja Ants Orasest, Aleksis Rannitist, need on aga tähtsad nimed Underi, kogu eesti kirjandusajaloo jaoks. Sirje Kiin on järjekindlalt rõhutanud, et jätkates Erna Siiraku tööd on tal õnnestunud pärast okupatsiooni jõuda kirjade ja materjalideni, mis aastakümneid seisnud kusagil varjul. Underi käekäigu kaudu peaksid kaasamõtlevad lugejad suutma mõista eesti kirjanduse käekäiku eelmisel sajandil. Seal leidub valusaid detaile..., mõnestki olime teadlikud, ent ikkagi... Eks teadnud minagi natuke Underist, Adsonist, Tuglasest ja teistest Eesti kultuuriinimestest, aga ma leidsin Sirje doktoritööst kümneid pisifakte ja interpretatsioone, millest varem polnud aimugi. Pean erakordselt huvitavaks, lausa ainulaadseks, uurija retrospektiivset lähenemist Underi loomingule, seega doktoritöö teist poolt. Loomulikult on teadjamaid, kes näiteks Underi kirjavahetuse läbi töötanud, aga minutaolisele pakkus huvi nt. Dagmar ja Hermann Stocki käekäik, Underi suhtlusulatus kultuuriinimestega. Olgugi, et Adsoni kirjutatu, kas või „Marie Underi eluraamatu” kaks osa pole mulle võõrad, ei tule mul mõttessegi sealt tsiteerimist ette heita. Tore seegi, et meenutati, kuidas 1930ndatel, majanduskriisi aastatel, asendati luule proosaluulega, nõnda kui praegu. Jah, leidub liigseid ülekordusi, mõni isegi ehk häirib, aga mõistmiseks saab kasutada lauset – kordamine on tarkuse ema! Olulisem on teadmine, et nüüd on ehk lõpuks kokkuvõetud kõik Underi luule tõlgendusvõimalused. Teame tänaselt vaateveerult, kuidas Underit on loetud ja mõistetud. Kunagi ehk hinnatakse sedagi, kuidas Sirje Kiini monograafiat Underist interpreteeriti. Järeltulevad kirjandusteadlaste põlvkonnad valivad oma rakursi, oma mõistmise. Kokkuvõtvad laused Sirje Kiinilt: „Marie Underi sisemine areng suundus romantiliste sonettide ning ekspressionistlike tundepursete juurest sügavate metafüüsiliste, eksistentsiaalsete teemade poeetilise mõtestamiseni. Ent mida suuremaks kasvas tema luules väljenduv esksitentsiaalne pinge, seda suurema klassikalise lihtsuse ning selguse suunas arenes tema esteetika, stiil ja väljendusviis. 1930. aastate lõpuks jõudis Under arusaamale, et tema luule areng on saanud teatud mõttes niivõrd valmis, et ta nõustus koostama kolmeköitelise kogutud luuletuste väljaande. Luuletaja osutus ettenägelikuks, justkui oleks aimanud, et üks loominguperiood on lõplikult ümber saamas. Samas oli tema minapilt jätkuvalt kriitiline varasema erootilise luule suhtes, mida mõjutas tugevasti aastatetagune siuruaegne vastuoluline vastuvõtt – toonane häbi ning avalikkuses toimunud mõnitamise šokk ei läinud meelest. Under asus otsustavalt tsenseerima ja kärpima kolme esimese kogu noorusluulet, muutes tekstid küll kohati kunstiliselt sujuvamaks, kuid kaotades samas palju nende omaaegsest originaalsest värskusest ning sensuaalsest särast. Tulemuseks olid luuletused, mille puhul on raske tagantjärele ära tunda, mille üle toona erututi, pahandati, vaieldi ja vaimustuti. Under ei tajunud ise üldse, kuivõrd oluline, nii esteetiliselt kui moraalselt, ja kuivõrd revolutsiooniline pedagoogiliselt oli olnud kaasaegseile lugejaile sonettide luule tähendus. Under reageeris ning lähtus omaenese tekste tsenseerides ainult isiklikust negatiivsest emotsioonist, mis talle oli jäänud kaasaegsest vastuvõtust, teadvustamata oma noorusluule märksa suuremat positiivset mõju.”
Underi monograafia kaudu saate te aimu, millised olid muudatused, ja kuna kogu käsitlus on pikitud luulenäidetega, siis ühtlasi tuletatakse meelde, milliseid luuletusi tasuks üle lugada. Milliseid esitrükke võiks raamatukogude hoidlatest välja otsida.

bxAv110 bxAv110 bxAv110

Mehis Heinsaar. Sügaval elu hämaras

Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.

bxAv110 bxAv110 bxAv110