Kirjanduse ja keele ajaveeb: 2009-03

25. märts 2009

Mõtlen kirjanike murele

Ja mõtlen hästi lihtsalt: kuna kirjanike mure on kultuuri mure ja eesti kultuur on ka minu mure, siis ei saa ju jätta ütlemata, mida arvan eesti kirjanike kohast ühiskonnas ja nende majanduslikust seisust. "Postimees" ju ei hoolinud ühest tavalise lugeja arvamusest, ehk loeb mõni ajaveebi? Varsti juba kuu aega mõtlen pidevalt kus ja kes on teinud vea, et põhisuhtumine kirjanike pöördumisse muutus lausa pilkeks, mitte arusaadavaks aruteluks. Et osatati kirjanikke ...

24. märts 2009

Asko Künnap. Su ööd on loetud.

Luulegurmaanil on põhjust rõõmustada -, väljaanne on välimuselt ilus, hoiakult elegantne ja sisult intelligentne. Minu tagasihoidlik arvamus: Künnap väärinuks Kultuurkapitali 2008. a. auhinda! Kogu on jagatud seitsmesse jaosse, igal omakorda alapealkiri. Kujundus on võrratu, seda ei jõuagi kirjeldada, huviline peab ise sellesse süüvima. Tekst pealkirjaga „Üks luuletuse moodi kiri. Ja ta lendab mesipuu poole“ kõlab nõnda: „Ja ta rändab messilt messile / ja magab koos teiste kaabakatega / Stanstedi lennujaama ...

Luulegurmaanil on põhjust rõõmustada -, väljaanne on välimuselt ilus, hoiakult elegantne ja sisult intelligentne. Minu tagasihoidlik arvamus: Künnap väärinuks Kultuurkapitali 2008. a. auhinda! Kogu on jagatud seitsmesse jaosse, igal omakorda alapealkiri. Kujundus on võrratu, seda ei jõuagi kirjeldada, huviline peab ise sellesse süüvima. Tekst pealkirjaga „Üks luuletuse moodi kiri. Ja ta lendab mesipuu poole“ kõlab nõnda: „Ja ta rändab messilt messile / ja magab koos teiste kaabakatega / Stanstedi lennujaama põrandal, / näeb unes nimbusega Norman Fosterit / ja ärkab öisesse Riia bussi, / laubakil vastu akent, / müts jäätund kinni klaasi. / Ja ärkab odavlennukisse Vahemere üll, / all delfiinid äralendu harjutamas / (Oi delfini, delfini…). / Ja ärkab kiirrongidesse Saksas ja Frangis, / peas maastikud ja kaos ja vars. / Ja selleks varreks on seekord / üle-eelmise nädala unesoe „Sirp / ja pool kõrvaklapitäit muusikafaile / seto- ja võrokeelse lauluga. / Ja selleks varreks on / üks luuletuse moodi kiri / ühele tüdrukule Firenzes, / mis hakkab sõnadega: / „Ja ta rändab messilt messile.““
Künnapi raamatu sisu, see, mis ülem, on minu meelest kõige lihtsustatumalt öeldes tundlikult inimolemust ja tema käitumist ohjav ning valuliselt kriitiline. Tänast luuleseisu jälgides üllatab mind üle kõige väljenduse peenus, filigraansus, mis ühtib illustratsioonide tonaalsusega. Irooniagi on väljapeetud, metafoore küll kuhjub, ent need on nauditavad, sürrealism on pigem varjatud, kui domineeriv, metafüüsika kohta ei julge midagi öelda. Kui leiaksin õige väljendi Künnapi luulekogu iseloomustamiseks, oleksin endaga rahul. Ma jagan seekord „Nõmme Sõnumitest“ leitud Wimbergi arvamust, kes väidab, et Eesti luule on Läänemere ümbruses kõige parem ja kõige huvitavam luule, jättes tema mõtte teise poole praegu tähelepanuta. Künnap on tõesti üks neist huvitavatest kirjutajatest. Rütmist lööb pisut välja leheküljele 65 järgnev lk.666, kust võib suurendusklaasi abil leida ühe argielu mütoloogia! Teist näidet oli keeruline valida, kõike tahaks tsiteerida, määravaks kujunes pikkus, esimene rida on ühtlasi ka pealkiri: „Ma soovin seekord väga täpselt / sest su ummiskeelne, pikanäpne, / halvasti integreeritud päkapikk / ei pruugi mõista me metafoore. / Ma soovin seekord aeglasemalt. / Sest mu soovis on vaid seitse silpi, / mis tõlgituna kodumaatute keelde / täidaks kuusteist lihavat köidet. / Ma soovin seekord väga vaikselt. / Sest eeter on täis lohaka lubaduse, / odava õiguse ja moestläinud tõe / kokkukukkumise julgustavat müra. / Sest ma soovin selgi pööripäeval / veelkord täpsust, aeglust, vaikust.“

17. märts 2009

KÄRT HELLERMA. SININE MISSA.

Valik reisikirju. Hoiatus - tegu pole traditsiooniliste muljetega ühelt või teiselt maalt või mäelt, vaid väga isiklike mõtete ja tundmuste analüüsiga neljas erinevas kirjanikele mõeldud loomemajas. Iga lugeja teab, et praegu on elulugude avaldamise puhang ning Kärt Hellerma raamat kuulub otsapidi nende hulka. Rida algas küllap ammuse üleskutsega hakata koguma eesti elulugusid, ent „Sinine missa“ seondub pigem Vahingu päevaraamatutega ja rahvale hästi tuttavate lava ja ekraaninägude kirjasõnasse raiumisega. Kellel vähegi ...

Valik reisikirju. Hoiatus - tegu pole traditsiooniliste muljetega ühelt või teiselt maalt või mäelt, vaid väga isiklike mõtete ja tundmuste analüüsiga neljas erinevas kirjanikele mõeldud loomemajas. Iga lugeja teab, et praegu on elulugude avaldamise puhang ning Kärt Hellerma raamat kuulub otsapidi nende hulka. Rida algas küllap ammuse üleskutsega hakata koguma eesti elulugusid, ent „Sinine missa“ seondub pigem Vahingu päevaraamatutega ja rahvale hästi tuttavate lava ja ekraaninägude kirjasõnasse raiumisega. Kellel vähegi ühiskonnas nime, tahab oma loo ära jutustada, kas siis teiste abil või ise. Hellerma kirjutatu on muidugi kirjaniku tekst, mitte ajakirjaniku kiirustamine. See on päris tihe tekst, allusioone täis, nii et pead kogu aeg jälgima, mis või kes on kõige olulisem. Ka sõnavara on hoolega valitud, rikkalik ja mõjus. Samuti ei tohi metafooride puuduse üle kurta. Raamat on kindlasti hingelähedasem feministidele, sest meestele antakse ikka tuld küll. Teisalt, Kärt Hellerma näib olevat viimseni aus oma intiimsete suhete avalikkuse ette toomisel, ja ükskord pidi ta ju need hingelt ära rääkima, lootuses, et ehk kaob siis ka pidev piin, okastraat ihu ja hinge ümbert. Kuigi oled ühest kui teisest inimese seisundist juba lugenud, on iga korduv lugu uuesti kirjutatuna erisugune. Jan Kausi pikk arvustus „Sirbis“ osutab „Sinise missa“ märksõnadele: kõrvaletõrjutus, kirglikkus ja metafüüsika. Jah, need on seal sees ja sellest pole midagi, inimene otsib ikka oma sinilindu, vaeb põhjusi, miks just temaga on üht või teistpidi käitutud. Hellerma ütleb ülimalt julgelt ja karmilt välja - eesti ühiskonnas pole kirjutav naine veel piisavalt aktsepteeritav. Kibe tõde… Niisiis võtkem seda reisikirja kui sisevaadet ühe eesti naiskirjaniku saatusesse. Kärt, nõnda kui paljud teisedki naiskirjanikud, tunneb oma väärtust. Tal on samuti ambitsioonid, nõnda kui meestel, kellega on sunnitud end võrdlema ja võistlema. Raamat sisaldab neli teksti: “Olematu muusika“, „Mazzano päevik“, „Aallotari jäljed“ ja nimiloo, mille määratleks novelliks. Jah, nimitekst „Sinine missa“ on sügavaim, sest igatsus ning inimlik armastuse ja lähedusotsing, nii loomulik vajadus, on sõnastatud esteetiliselt ja eetiliselt kõrgel tasemel. Autori mõtestatud metafüüsika kuulub tema olemuse juurde ja on niisugusena aktsepteeritav ning ülevgi. „Aallotari jälgi“ võib lugeda kui kunstmuinasjuttu, kirjutaja soovi olla ise tegelane mõnes kaunis loos, kuigi iga lugeja vist ei aruta soome kirjaniku Zacharias Topeliuse samanimelise fantaasia interpretatsooni viimseni lahti. Ka ma ise ei suutnud autori mõtet põhjani tabada. „Itaalias, Rooma lähedal kirjutatud „Mazzano päevik“ avab Kärt Hellerma minevikuanalüüsi, kuid jätab palju asju siiski varjatuks. Natuke leiab siit enesehaletsust ja allandmistahetki. Me enamasti ei saa teada, kes on need inimesed, kes on ta elu muuta soovinud,excl.ema ja laste isa, kes tema vaimu püüdnud kängitseda. Näiteks ülemääraselt kiidetud enesepaljastuses „Musta pori näkku“ on kõik hääd ja pahad nimepidi kirjas. Vahingki ei pelga vaenlastele osutada. Üks Hellerma hinnang: „Kirjanikuna sattusin debüteerima ajal, mil taasiseseisvunud Eesti kirjanikkond tervitas saabunud sõnavabadust rammusalt roppude tekstidega, mille autoriteks olid muidugi mehed, kes on ühiskonna revolutsiooniline avangard, eriti igasuguste muutuste perioodil, mil naiste osaks jääb pigem tagalat kindlustada kui koos meestega barrikaadidele ronida. Äkitselt olid kirjandusväljaanded puupüsti täis noori lärmitsejaid, külma kõhuga ironiseerijaid, lõtvu ja lobedaid sõnaseadjaid, mörisevaid jõmme ja vanu vemblaid. Mõned nende hulgast olid päris andekad, tuleb tunnistada. Isegi need, kelle noorus jäi kuuekümnendatesse, kelle põsed koltusid juba reetlikult ja kes salamisi olid pettunud ja kibestunud, elavnesid aeg-ajalt ja avaldasid mõne keskpärase teksti, üritades oma vanu riukaid uutmoodi serveerida, kuigi midagi head sellest ei tulnud, sest nende tähetund oli ammu möödas. Neil jäi üle kas sellega leppida ja rahus lapselapsi kasvatada – või siis tigedalt muiata, end antidepressantidest zombiks süüa, end surnuks juua või Riigikogusse kandideerida. Nii haletsusväärne kui see ka ei oleks, kuulusin ma ise ka natuke nende hulka, sest nad polnud must palju, vahest ainult kümmekond aastat vanemad. See on pinnas, kust minusugune võrsus. Seisusevahe muidugi jäi: kui neile aastapreemiaid jagati, tagusin mina tagareas käsi kokku või olin pidulikul auhinnatseremoonial lilleneiu.“

11. märts 2009

JÜRGEN ROOSTE. 21.SAJANDI ARMASTUSLUULE

Üldistavalt: mulle Jürgen Rooste sõna meeldib, isegi siis, kui mõni luuletus ei meeldi. Need juhuslikud siis, mis siin-seal ajalehe veerukestes ära trükitakse ning vahel ka kogudesse kukuvad. Olgu pealegi leivaraha pärast…
„21.sajandi armastusluule“ on sotsiaalse mündi jõulisele mõjule vaatamata ikka natuke ka armastusluule. See kogu on väga-väga autorikeskne. Luban arvamuse: kirjutajat ei vaeva enam maailmavalu ja ürgpiin, vaid üsna lihtsad ja konkreetsed asjad, millega ta igal hommikul tõustes silmitsi seisab, ...

Üldistavalt: mulle Jürgen Rooste sõna meeldib, isegi siis, kui mõni luuletus ei meeldi. Need juhuslikud siis, mis siin-seal ajalehe veerukestes ära trükitakse ning vahel ka kogudesse kukuvad. Olgu pealegi leivaraha pärast…
„21.sajandi armastusluule“ on sotsiaalse mündi jõulisele mõjule vaatamata ikka natuke ka armastusluule. See kogu on väga-väga autorikeskne. Luban arvamuse: kirjutajat ei vaeva enam maailmavalu ja ürgpiin, vaid üsna lihtsad ja konkreetsed asjad, millega ta igal hommikul tõustes silmitsi seisab, ja needki, mis õhtul uinuda ei luba. Oma ea kohaselt märkan ka liiasust, ent eks luule ongi kujundite maksimaalne maksmapanek, ängi suurendamine ja valupiiride kompamine. See peabki olema teistsugune armastus ja luule, sest kõik on 21. sajandil mõnevõrra teistsugune kui eelmisel või üle-eelmisel. Ükskõik kuidas ka kõik ei teisene ja ei kao, armastus jääb ometi alles. Ei kao ka valu, ülekohus ja kaotused niisama lihtsalt, olgu aeg milline tahes. Aeg on alati aeg, meie inimesed täidame selle vaid sisuga. Meie ise, kirjanikud teiste seas. Sellest aja sisust kirjutatakse praegu hoomamatult palju, kõiki raamatuid lihtsalt ei jõua tutvustada. Rooste luuletused on üsna pikad, igal juhul varuge aega, sest üht neist „Küsida Küsida Küsida“ tsiteerin kohe: “ma tulen põrgust koledast / häid sõnumeid toon teile sealt / toon teile küsimuse / ma toon teile sõnad - / nagu legoklotsid / millest teie peate tegema küsimuse / millise tüdruku keha / millise tüdruku rinnad / millise tüdruku huuled / on kõige kevadekuumemad / ei see pole päris see / see küsimine peab olema / tõeline küsimine / küsimine ainukese-igavese järele / küsige börsimaaklerilt / tema teab / tema tunneb seda teed / pisipehme lunastuse juurde / küsige kinnisvaraarendajalt / kes arendab maapealset põrgut / veel kaunimat kui toda / sääl üleval / küsige investeerimispankurilt / kelle keha hõõgub / virtuaalsete kullakoormate / tuhisemisel tekkind armastusest / päkapikud ja härjapõlvlased / kes tänini pankade all / maasügavuses kullakamakaid kandsid / saavad sel kevadel kinga / küsige neilt armastusest / sest mida muud ongi meil küsida / meil on unistuste kiirtee / meil on palju armastust / meil on väga palju virtuaalset armastust / meil oleme me ise kesme jääme alles / peale kõiki rolle / ja vabadus – lõppematu vabadus / kaduda ühel ööl tundmatusse / võõraste karmide käte embusse / öösügava armastuse tuuma / lamada kõri läbi lõigatuna / igasse kehaõnarusse kepituna / linnaserva hämaras pargis / vana hooldamata heki taga / kust meid leiavad / noored armastajad / aleksei ja olga / kes tulevad siia sillamäelt / et just siinsamas / kui kuukiired helgivad nõelal / jagada seda ainsamat armastust / mis ongi armastus / me roiskuva / täiesti vaba / huvitu külma keha kohal / tulvil teistmoodi elu / toda vaglalist / ja siis kui me lamame sääl / määnduvaina / kõrid täis iseenese mäda / ja kuu kuldamises vaatab / meid kaks suurt ükskõikset / armastusest tulvil silmapaari / tahame me karjuda / andke meile armastust / kinkige me surnud kehad / nekrofiilidele / kes meid ööseks kaissu haaravad / kuni varahommikuste sireenideni / sest kõik mis me tahtsime / oli see / et meid armastataks“.

10. märts 2009

Tehnoloogiaarendus vs. sisuloome

Infotehnoloogia arendamine on vaieldamatult prioriteetseim valdkond tänapäeva (info)ühiskonnas. Suurt teabehulka hõlmavad andmebaasid pakuvad tõhusat tuge traditsioonilistele trükistele. Iga uus tehniline lahendus toob kasutajale mugavuse, kuid suurendab ka ohtu kaotada inforuumis orientiir. Kui tehnoloogia areng vastab ootustele, ja on neid isegi ületamas, siis tegelikkuses hakkab varitsema oht hoopis teisalt. Parimadki andmebaasid ei funktsioneeri sisuta, millest kaaluka osa moodustab muu hulgas ka terminoloogia. Trükistena avaldatud suurema või väiksema mahuga sõnastikele on tavakohaselt ...

Infotehnoloogia arendamine on vaieldamatult prioriteetseim valdkond tänapäeva (info)ühiskonnas. Suurt teabehulka hõlmavad andmebaasid pakuvad tõhusat tuge traditsioonilistele trükistele. Iga uus tehniline lahendus toob kasutajale mugavuse, kuid suurendab ka ohtu kaotada inforuumis orientiir. Kui tehnoloogia areng vastab ootustele, ja on neid isegi ületamas, siis tegelikkuses hakkab varitsema oht hoopis teisalt. Parimadki andmebaasid ei funktsioneeri sisuta, millest kaaluka osa moodustab muu hulgas ka terminoloogia. Trükistena avaldatud suurema või väiksema mahuga sõnastikele on tavakohaselt antud eksperdihinnang ning need on ka asjatundlikult toimetatud. Veebis leitav informatsioon ei ole aga alati kaugeltki usaldusväärne. Igaüks, kes vähegi viitsib süveneda ning pisut vaeva näha, võib projekteerida veebisaidi või lihtsama ehitusega andmebaasi, pannes sinna välja informatsiooni just sellisena, nagu see talle endale parim tundub. Nii on ka mitmete organisatsioonide ja väiksemate ühenduste kodulehtedelt leida erineva mahuga terminiloendeid. Tihtilugu ei olegi neile midagi ette heita, kuid mõnel juhul on pakutav terminoloogia enam kui kahtlane. Ju on samade mõistete eri käsitlusi varemgi üllitatud, kuid see ei paistnud n-ö kaugele välja. Omaloodud termineid kasutati kitsas suhtlusringis ning need ei saanudki määravaks muutuda. Elektrooniline keskkond toob aga nähtavale ka sisulised ebakõlad.

Et infoühiskonna areng ei vajuks tehnoloogia suunas kaldu, tuleb suuremat tähelepanu pöörata sisuloomele ning siin ei ole terminoloogiatööl lõppu näha. Parima tulemuse saavutamiseks tuleb vahel tehnilisest võrgustikust eemalduda ning lihtsalt omavahel läbi rääkida ja kokku leppida. Internet, veebilehitsejad, e-kataloogid, andmebaasid jm on ahvatlev ning tõhus tugi, et see aga tõrgeteta toimiks ning kasutaja ootusi ei petaks, lõpetaksin retoorilise pöördumisega. Sisuloojad-korrastajad-terminoloogid ning asjahuvilised! Kohtuge silmast silma, rääkige, vaielge ning leppige sisuküsimustes (ja eeskätt terminites!) omavahel kokku. Nii on ka tehnoloogilistel lahendustel, mida toetada, vääritimõistmist vähem ning jäävad jalgrattadki leiutamata. Omapäi tegutsedes tühja raisatud aja ja energia võib aga kulutada hoopis muule.

6. märts 2009

Raamatukogusõnastik sai uue ilme ja tõhusama IT-lahenduse

Läinud aasta oktoobris Eesti Rahvusraamatukogus toimunud järjekordsel oskuskeelepäeval esitleti muuhulgas ka elektroonilise raamatukogusõnastiku uut versiooni, mis laaditi veebi seminari eelõhtul. Ettevalmistustööde kestus venis küll plaanitust pisut pikemaks, kuid ootamine tasus end igati. Veel aasta tagasi terminoloogide jaoks soovunelmana tundunud, reaalajas toimetatav terminikogu on nüüdseks kõigile kasutajaile kättesaadav.
Ajendeid toonase raamatukogusõnastiku põhjalikumaks muutmiseks oli kogunenud mitmeid. Aastal 2001, mil valmis e-sõnastiku esimene versioon, oli see suur samm kasutajasõbralikkuse suunas. Aja jooksul ...

Läinud aasta oktoobris Eesti Rahvusraamatukogus toimunud järjekordsel oskuskeelepäeval esitleti muuhulgas ka elektroonilise raamatukogusõnastiku uut versiooni, mis laaditi veebi seminari eelõhtul. Ettevalmistustööde kestus venis küll plaanitust pisut pikemaks, kuid ootamine tasus end igati. Veel aasta tagasi terminoloogide jaoks soovunelmana tundunud, reaalajas toimetatav terminikogu on nüüdseks kõigile kasutajaile kättesaadav.
Ajendeid toonase raamatukogusõnastiku põhjalikumaks muutmiseks oli kogunenud mitmeid. Aastal 2001, mil valmis e-sõnastiku esimene versioon, oli see suur samm kasutajasõbralikkuse suunas. Aja jooksul ilmnesid siiski ka mõned tollase e-andmekogu kitsaskohad nii funktsionaalsuses kui ka sisulahendustes. Ühe näitena kas või termini esitus kirjes. Sõnastiku eelmise versiooni tarkvaratugi võimaldas termineid sisestada vaid suurtähtedega, tavakohaselt esitatakse aga terminid väiketähtedega, sest sageli on suur- ja väiketähtede vahekord terminoloogilise täpsuse seisukohast vägagi oluline (nt ISSN-võrk jmt).
Põhjendatud oli ka kasutajate hootine rahulolematus sõnastiku ülearu „staatilise” olekuga. ERÜ terminoloogiatoimkond käib tavapäraselt ja regulaarselt koos, peetakse pikki töökoosolekuid, täpsustatakse-täiendatakse terminikogu, kuid kasutajani jõudis tulemus üsna pika ajalõtkuga, kuna andmete uuendamise teekond lokaalandmebaasist veebi oli pikk ja sageli tülikas ettevõtmine, kaasates RR-i mitme osakonna töötajaid.
Sõnastiku praegune versioon programmeeriti Rahvusraamatukogu infosüsteemide osakonnas ning selles on mitmeid, eeskätt kasutajaile suunatud uuendusi. Terminite esitusest oli juttu juba eespool, uus on ka võimalus lisada kirjetele illustreerivaid pilte. Viimatimainitu on eriti oluline seetõttu, et raamatukoguterminite andmebaas sisaldab terve hulga kirjatüüpe tähistavaid termineid, mille seletamine osutus ka terminoloogiatoimkonnale n-ö kõvaks pähkliks. Hakkama sellega saadi, kuid mingi kirjatüübi joonte erisusi sõnades väljendada on keerukas ning ka kasutajal on neid seletusi jälgides üsna raske vastavat kirjatüüpi visuaalselt ette kujutada. Nii ongi hea lahendus lisada seesuguste terminite seletustele lisaks ka asjakohased pildid. Illustreerivad näited kuluvad kindlasti veel ka mitmete muudegi terminite juurde marjaks ära.
Olulisim uuendus nii tegijaile kui ka kasutajaile on siiski see, et kõik parandused ja täiendused tehakse reaalajas, kohe kui selleks vajadus tekib.
Andmekogud, mida enam ei täiendata, omandavad aja möödudes vaid retrospektiivse väärtuse, mis ei ole loomulikult tarbetu, kuid selline andmekogu muutub peagi üksikute huviliste pärusmaaks. Iga terminoloogi ja terminikasutaja unistus on kasutada aja- ning asjakohast sõnastikku. Nii-öelda tardunud sõnastike aktuaalsus ja kasutegur kahanevad eriti tänapäeval väga kiiresti. Sõnastik, mida pidevalt täiendatakse-täiustatakse, täidab loodetavasti ka kasutajate ootusi.
Raamatukogunduse ja infoteaduse terminite andmebaas sisaldab lisaks veebis nähtavatele terminitele veel ligikaudu paar tuhat terminikirjet, mis vajavad täpsustamist-täiendamist enne kui need kõigile kasutajaile nähtavaks muudetakse. Kõigil ERÜ terminoloogiatoimkonna liikmeil on nüüdsest võimalus üle Interneti näha ja kommenteerida ka kõiki varjatud terminikirjeid. Selline töökorraldus tõhustab kindlasti ka toimkonna tegevust.
Oma silm on kuningas, nagu rahvasuu ütleb, sestap käige ise sõnastikku kaemas ja katsetamas ning läkitage oma kommentaarid sõnastiku kirjavormi kaudu terminoloogidele.

5. märts 2009

Oskuskeel tulipunktis

28. jaanuaril 2009 toimus Eesti Rahvusraamatukogus üleriigiline terminoloogianõupidamine, millele korraldajad ülearu suuri ootusi panna ei söandanud, küll aga salamisi siiski lootsid – ehk ...ükskord ometi.
Millest selline ebakindlus? Paraku, elust enesest...Kõneka näitena olgu siinkohal nimetatud paari asjakohast artiklit aastast 1967, mis ilmusid tollase ajalehe „Edasi“ 24. veebruari ja 1. augusti numbrites, artiklite autoriteks Heido Ots ja Rein Kull. Kirjutajaid tsiteerimata öeldagu vaid niipalju – 42 aastat tagasi välja öeldud terminitöö ...

28. jaanuaril 2009 toimus Eesti Rahvusraamatukogus üleriigiline terminoloogianõupidamine, millele korraldajad ülearu suuri ootusi panna ei söandanud, küll aga salamisi siiski lootsid – ehk ...ükskord ometi.
Millest selline ebakindlus? Paraku, elust enesest...Kõneka näitena olgu siinkohal nimetatud paari asjakohast artiklit aastast 1967, mis ilmusid tollase ajalehe „Edasi“ 24. veebruari ja 1. augusti numbrites, artiklite autoriteks Heido Ots ja Rein Kull. Kirjutajaid tsiteerimata öeldagu vaid niipalju – 42 aastat tagasi välja öeldud terminitöö mured ja probleemid on üks-ühele kandunud aastasse 2009. Kuigi kirja pandud 1960ndaile iseloomulikus keelepruugis, ei ole asja sisu mitmekümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Kel huvi, leidke mõnest raamatukogust eelmainitud lehenumbrid ja veenduge ise.
Milles siis ikkagi asi? Mis muudab terminitöö nii eripäraseks, et seda ühelgi moel paika ei õnnestu panna? Ja kas peabki?
Nendele, ja muudelegi küsimustele otsiti vastuseid ka 28. jaanuari nõupidamisel.
Kuigi ka seekordse ürituse nimetus võis halvemal juhul eeldada järjekordset kokkusaamist, kus räägitakse populistlikku tühijuttu ning keerutatakse sõnavahtu üllatest eesmärkidest ja imesid korda saata aitavatest tähtsatest dokumentidest, kujunes nõupidamisest asjalik mõttevahetus.
Eesti oskuskeele ja selle korralduse seisu kirjeldavate üldisemat laadi ettekannete järel liikus jututeema üha rohkem ja rohkem lähemale sisuküsimustele. Mõnesse ettekandesse oli ridade vahele peidetud väike intriig, et ärgitada mõtlema ja kui vaja, argumenteeritult vastu vaidlema. Nõupidamise teises pooles oli sõnavõtjaidki mitmeid ning nende öeldu tekitas mõõduka pingega diskussiooni.
Üksikute terminikäsituste kõrval räägiti nii töökorraldusest kui ka eri asutuste rollist ning võimalustest terminoloogiategevust toetada.
Mööda ei hiilitud ka mureküsimustest – terminiallikad on hajali ja neid on keerukas leida, eri valdkondade terminiloojate vahel peaks olema tihedam suhtlus jmt – kuid tänapäeval siit-sealt kostuv, sageli variserlik halamine „elu võimatusest“ selles saalis kohta ei leidnud. Võimalik, et tuli see kenast talveilmast või saali kogunenud inimeste vahel tekkinud omalaadsest karismaatilisest õhustikust, raske öelda, pigem siiski viimasest ...
Kindla veendumusena jäi kõlama, et mingeid uusi seadusi ega muid normivaid õigusakte juurde ei looda. Olemasolevategi järgimisega on sageli tükk tegemist. Ja mis kasu olekski veel ühest eraldi seadusest, mis hakkaks täitma n-ö terminipolitsei rolli. Vaevalt, et see vähemalgi määral midagi muudaks, pigem vastupidi. Ka terminiloome on tegelikult looming selle sõna kõige ehedamas tähenduses. Kes suudaks sundida kunstnikku maalima või muusikut helisid looma, ega ometi seadused? Pigem on see soodus keskkond ja teadmine, et loodut on kellelegi vaja. Nii nagu muusikut innustab publik, on ka terminiloojaile vaja teadmist, et nende töö läheb kellelegi korda ning aitab inimestel paremini üksteist mõista.
Kokkusaamine sisendas positiivset lootust, et praegused terminoloogiategevuse mureküsimused leiavad kindlasti mingi lahenduse, võtku see siis aega, kaua võtab ning seni pisut leigevõitu suhtlus asjatundjate ja -huviliste vahel muutub elavamaks.
Napis tekstis ei saa anda edasi toimunu täpset sisu. Ka sisaldab iga ümberkirjutus paratamatult kas või pisut kirjutaja hinnangut, sestap ei tsiteerinud täpselt ühtegi väljaöeldud mõtet ega maininud teadlikult ühegi sõnavõtnu nime.
Vihjeks vaid niipalju – sajakonna osavõtja hulgas olid nii ministeeriumide ja mitmete asutuste esindajad kui ka terminoloogid, kõik teada tuntud asjatundjad.
Kokkuvõtteks: kui suures saalis ja saja inimese vahel tekib mõttevahetus, ei ole olukord kaugeltki lootusetu.

Neile, kellel on huvi ja aega kogu nõupidamist videopildis (veel kord) vaadata-kuulata, pakub Eesti Rahvusraamatukogu võimaluse nõupidamisel asjatundlikult salvestatud ja hiljem toimetatud audio-videofailid(AVI.failid) sobiva andmekandja vahendusel arvutisse laadida ja oma silmaga kaeda.

ANDRES LANGEMETS. VOODER

Otsisin luuleraamatu iseloomustamiseks väljendit pea nädal aega - ei leidnudki täpset. Väike elulugu? Elunäinud mehe laulud? Langemets pole filigraansust otsinud, kuigi hea keelemehena võinuks ta ridu ju siluda ja siluda. Just see inimlik selgus, mehelik karedus tekitab autori vastu sümpaatiat. Selgitamise asemel tsiteeriksin hoopis luuletusest „Kuulmine“ kaht värsirida: „Et tõesti kuulata / pead ise olema täiesti vait…“ Seda Langemetsa kogu võikski lihtsalt kuulata ja öelda teistelegi tasa-tasa - lugege! Kuigi ...

MART KIVASTIK. KURB RAAMAT.

Lühiproosakogu pealkiri on täpne. Palju kurba, mis sõlmub alati ka natuke nukra koomilisusega. Mart Kivastik on hea olustiku kirjeldaja ja ootamatute pöörete sissetooja. Kümnest tekstist on enamik hingelt novellid just oma puändi tõttu. Järgnev katke „Peeglist“, mida arvan jutustuseks, ja kus korratakse sagedasti üht lauset „Petsalen budet moi rasskaz“ kinnitas mu senist arvamust, et Kivastik ongi kurbade mõistja ja kaitsja. Eluheidikute kogukonna hingeelu mõtestaja. Ent esimene lugu “Tädi Eva koogid“ ...

Lühiproosakogu pealkiri on täpne. Palju kurba, mis sõlmub alati ka natuke nukra koomilisusega. Mart Kivastik on hea olustiku kirjeldaja ja ootamatute pöörete sissetooja. Kümnest tekstist on enamik hingelt novellid just oma puändi tõttu. Järgnev katke „Peeglist“, mida arvan jutustuseks, ja kus korratakse sagedasti üht lauset „Petsalen budet moi rasskaz“ kinnitas mu senist arvamust, et Kivastik ongi kurbade mõistja ja kaitsja. Eluheidikute kogukonna hingeelu mõtestaja. Ent esimene lugu “Tädi Eva koogid“ ja juba nimetatud „Peegel“ jälle näitavad, et temagi lugudes on sedasama kauget nostalgia otsingut, mis mahedama sõnastusega Tuglase lugejale nii lähedaseks teeb.
Ent kuulake, mida Kivastik arvab klassikust: „Ega ma siin kurat mingit „Väikest Illimari“ ei kirjuta, ma ei salli üldse mingeid meenutamisi ja ammugi mitte Tuglast, kes oskas ainult tarka nägu teha, Liivi ümber kirjutada ja oma naist kantseldada. Ta ei teinud ju midagi päriselt, ta teadis, kuidas teha, oli seda välismaal näinud ja siis kirjutas ilusaid klantse mõttetuid lauseid. Iga korralik puusepp, kes suudab teha midagi vajalikku, on ausam kui stiilinikerdaja, kes on välismaal tuterdanud ja arvab, et asjad nii ongi. Ei ole. Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga. Mitte mingeid hiidneitsisid pole olemas, on vanad naised, kellel pole elus midagi olnud, ja taadid, kes lähevad halliks ja joovad end mälukasse, sest nii on kergem. Kurat, kas või oma sõbrad. Mitte ükski enam ei naera, mitte ükski, parem on, kui on metsikult tööd või asjatoimetusi, aga kui istuma jäävad ja mõtlema hakkavad, on kohe mornid, nagu Õunakas tolles kohvikus. Selliseid tõehetki on üha rohkem, vaata, kuhu tahad. Mis kuradi Tuglas, ta ju valetas, ta ei saanud üldse millestki aru, ainult aimas järele. Kes on järeleaimaja? Valevorst! Puhas valevorst.“ Lugu vanadest kurbadest meestest „The Rolling Stones“ on sauterlik ja kirjeldab puhast olemist. „Hei, Juhan“ on julm, sedasorti kirjandust olen leidnud eesti lühiproosast viimastel aastatel rohkesti - ikka Sauter, Teder, Kõomägi, ka Lauli jt. Eriti meeldis mulle aga „Klaver“, kus alles aeg aitab inimesel mõista, et midagi peale igapäevase rutiini, ükskõiksuse ja kõrvaletõugatuse on veel siin maa peal olemas. Näiteks pühendumus ja mälestused.

4. märts 2009

JUUBELITEST

Üsna tihti õnnitletakse kedagi 50. juubeli (loe: viiekümnenda juubeli) puhul. Selle järgi on ju igal sünnipäeval juubel, kuigi juubel on tähtpäev, mil kellegi või millegi sünnist möödub ümmargune arv aastaid. Hästi ranged reeglid ütlevad, et 50. sünnipäev on esimene juubel. Ilmselt mõeldakse seda, et ametlikud õnnitlused oled alles selle verstapostini jõudes välja teeninud.
Enamasti siiski peetakse juubeliks sünni- või aastapäeva, mille lõpus on 0 või 5. Kui on tegu meie hulgast lahkunud inimesega, siis räägime sünni- või surma-aastapäevast. Selles kontekstis ei teki ilmselt kiusatust nimetada seda surmajuubeliks.
Niisiis lühidalt: 50. sünnipäev, 90. aastapäev, juubelisünnipäev (aga sel juhul mitte koos numbriga), 100. sünniaastapäev jne.

EI SAA LÄBI INGLISETA

Hiljaaegu tuli söögi alla ja söögi peale reklaami, et mingi lõhnavesi muudab lõua kuulilt jahedaks. Mõtled ja tõmbad paralleele, et hoobiltki võid hoopis kuumaks minna nii lõualt kui ka hingelt, mis seal veel kuulist rääkida. Aga eks see esimene lause tahtis öelda, et oivaliselt jahedaks, mitte jahedalt jahedaks, kuul kui selline ei puutu asjasse, teeb vaid nalja.
Sõnamängul pole ju iseenesest viga, kui asi sellega piirduks, aga me kasutame palju ...

MEEL ON MOES!

Kuues meel küllap ütles, et üksmeelt polnud, niisiis mõeldi välja koosmeel. Kuigi kõik ei olnud igale meeltmööda, läks vaja pikka meelt, et meelehärmi varjata. Meelemuutused tõid kaasa pahameelt, süüdistati teisi lapsemeelsuses ja meelesõgeduses. Meelelahutuseks polnud enam aega, mehemeel paistis kaduvat ja huumorimeel pages suisa minema. Äkiline meel ja meeleärevus tegid meelekohad halliks. Nüüd ei jää muud üle kui säilitada meelerahu, vältida meelisegavat juttu ning meelehea pakkumist ja võtmist, küll siis ka meeleülenduse aeg taas saabub. Kõik selles küll kindlad pole, sest olen kohanud tekstides uut sõna vastumeel (mitte ebameeldivuse, vaid vastalisuse tähenduses). Eks teeme siis ka uue sõna ja soovime pooltmeelt (mõtlemata selle all poolearulisust).

JAATUS VÕI EITUS? Hans Jürmanilt

Ei ole õige jaatavat mõtet väljendada eitusega. Mis on järgnevais näiteis loogikavastane?
* Mida ma ei küsiks, ikka ei tule selget vastust. (Kust peakski vastus tulema, kui pole küsitud?)
* Nii kurb kui see ka pole, on asjad sassis. (Siis on ju hästi, kui sassis asjad ei tekita kurbust.)
* Ükskõik kuidas ma ei kõnele, keegi ei kuula mu sõna. (Sõnakuulmatusega ei ole siin tegemist, sest pole ju midagi öeldud.)
* Kui hoolikalt ta ka ei seleta, ikka ei saada temast aru. (Kuidas saab aru saada, kui ei ole seletatud?)
* Noor neiu on alati kaunis, ükskõik mida tal seljas ei ole. (See on vist õige lause. Muidu kunstnikud ei maaliks akte.)

MIS ON EESTIMAA? Hans Jürmanilt

Kaupade (ja ka muude asjade) kohta öeldakse, et üks on välismaine, teine eestimaine. Miks mitte vastandada: välismaine ja kodumaine? Kas kodumaad enam polegi? Eesti kui territoorium, riik jne. on ju meie kodumaa. Kuid mis on Eestimaa? See on ajaloost pärit mõiste enne aastat 1917, kui Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaa moodustasid Eestimaa kubermangu, Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa kuulusid aga Liivimaa kubermangu. Ja aastail 1918-1940 oli meil Eesti. Nõukogude ...

Kaupade (ja ka muude asjade) kohta öeldakse, et üks on välismaine, teine eestimaine. Miks mitte vastandada: välismaine ja kodumaine? Kas kodumaad enam polegi? Eesti kui territoorium, riik jne. on ju meie kodumaa. Kuid mis on Eestimaa? See on ajaloost pärit mõiste enne aastat 1917, kui Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaa moodustasid Eestimaa kubermangu, Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa kuulusid aga Liivimaa kubermangu. Ja aastail 1918-1940 oli meil Eesti. Nõukogude võimu all kõlas Eesti ilma NSVta halvasti, sest tuletas meelde nimetatud kaht aastakümmet. Ja Saksa okupatsiooni ajal oli hästi sobiv tõlkida Estland Eestimaaks. Nüüd oleme ligi paarkümmend aastat olnud iseseisvas Eestis, kuid NSV asemel kõlab maa. Nõukogude ajast on pärit ka komme rääkida “meil vabariigis”. Tollal oli üks vaatenurk (NSV) liidus ja kitsam (ENS) vabariigis. Meil on nüüd Eesti parlament, Eesti president, Eesti valitsus, mitte vabariigi valitsus, vabariigi president jne. Eestis on linnu üle neljakümne, ent kõneleja ütluse järel “Eestimaa linnad” hakkas kuulaja loetlema: Valjala, Varbola, Lehola… Niisiis Eesti maalinnu. Jäägu sõna Eestimaa ajalookäsitlustesse ja ärkamisaja luuleridadesse. Tänapäeval oleme ja elame Eestis.
Just nimelt tänapäeval ja mitte kaasajal. Sõna kaasaeg nõuab näitamist, kellega või millega samal ajal. Meie kaasaeg on tänapäev. Ajaloos saab vaadelda ühe või teise nähtuse, sündmuse, isiku kaasaega. Ühel ja samal ajal elanud on omavahel kaasaegsed. Sõna kaasaegne ei tähenda nüüdisaegset, moodsat, moderni.
Samuti nõuab sõna tase osutamist, milline on üks või teine asi, tegu, olukord vm. Mitte mingit hinnangut ei ole ütlemises, et ülal kirjutatud read on tasemel. Ühe arvates on puudulikul tasemel, teise jaoks rahuldaval tasemel. Haridus võib olla alg-, kesk- või kõrgtasemel. Termomeetri skaala näitab, mis tasemel on akna taga õhu temperatuur. Püüdkem, et meie eesti keele oskus oleks heal tasemel!

MIKS JA KELLELE

Oleme oma raamatukogu siselehes juba aastaid andnud keelenõu. See on leidnud head vastuvõttu ning seetõttu püüame nüüd seda ka teistele pakkuda. Loodetavasti äratavad need kirjutised mõtteid ja pakuvad abi mõne keeleküsimuse lahendamisel. Et keel teistelegi muret teeb, selle kohta vaid mõni näide.
Jürgen Rooste nõudis kunagi “Sirbis”, et karistataks neid peatoimetajaid, kes ei lase harida oma väljaande keelt. Kui temalt küsiti, millise seaduse alusel ta kohtusse pöörduks, tõi ta välja ...

Kelle mure on oskuskeel?

Läinud aastal kinnitati haridus- ja teadusministri käskkirjaga riiklik programm „Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012)”, mis on seniajani üks väheseid katseid toetada eri valdkondade terminiloomet ja -korrastust. Programmi eeltööna analüüsiti oskuskeelekorralduse seisundit ja võimalikke variante terminoloogiategevuse ühtlustamiseks ning toetamiseks. Töö kestel torkasid üha enam silma suuresti väärarusaamadest tekkinud probleemid. Arvamus, just nagu oleks terminoloogia ainult haridus- ja teadusministeeriumi keelekorradusprobleem, on selgelt väär. Aastate pikku kujunenud tava kohaselt loovad ja korrastavad mingi kindla ...

Läinud aastal kinnitati haridus- ja teadusministri käskkirjaga riiklik programm „Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012)”, mis on seniajani üks väheseid katseid toetada eri valdkondade terminiloomet ja -korrastust. Programmi eeltööna analüüsiti oskuskeelekorralduse seisundit ja võimalikke variante terminoloogiategevuse ühtlustamiseks ning toetamiseks. Töö kestel torkasid üha enam silma suuresti väärarusaamadest tekkinud probleemid. Arvamus, just nagu oleks terminoloogia ainult haridus- ja teadusministeeriumi keelekorradusprobleem, on selgelt väär. Aastate pikku kujunenud tava kohaselt loovad ja korrastavad mingi kindla ala termineid erialaasjatundjad, kaasates tegevusse filolooge või lingviste. Eri valdkondade terminoloogia ei ole, ega saagi olla, ühe ametkonna või ministeeriumi pädevus. Säästaksin siinkohal lugejat värvikatest näidetest selle kohta, mis juhtub siis, kui näiteks meditsiinitermineid hakkavad looma ehitusspetsialistid või vastupidi ehk hoopis keeleteadlased isekeskis. Ei olegi vaja väga arenenud fantaasiat, et mõista, mida selline olukord kaasa võib tuua. Leebemal juhul on tulemus halenaljakas, hullemal aga suisa traagiline.
Ka ei koolitata terminolooge, kes oleksid pädevad korrastama võrdselt kõigi alade oskuskeelt, ning ei ole see ju võimalikki. Paaril viimasel aastal ülikoolide õppekavadesse võetud terminikoolitusel saab selgitada küll terminiloome teoreetilisi aluseid, kuid mingi valdkonna eriteadmised omandatakse praktilise töö käigus või siis vastupidi – pakutakse erialaasjatundjatele terminiloome teooriat käsitlevat täienduskoolitust.

See, et terminoloogiatöö on viimastel aastatel huvikeskmes, näitab ilmselt sedagi, et olukord pole just kiita. Ju on iga sellegi loo lugeja kokku puutunud kirjatükkidega, mille terminikasutus jätab soovida, seaduste ja muude normdokumentidega, millest ka kolmandat-neljandat korda lugedes suurt aru saada pole võimalik; rääkimata ravimite, tarbekaupade, kodumasinate vm kasutusjuhistest, mille puhul mõnikord on küll targem igaks juhuks n-ö talupojamõistus appi võtta, et mitte kõikehaaravat kaost tekitada. Kui eelmainitud probleemidega saab igaüks lõpuks ka ise hakkama, siis kogu riigi elu suunavad ja korraldavad ametlikud dokumendid peavad olema koostatud korrektset ja asjakohast omakeelset terminoloogiat kasutades. Vastasel juhul ei tule valusa kooliraha tasumist kaua oodata.

Mõned aastad tagasi likvideeriti Eesti Õiguskeele Keskus ning Eesti Keele Instituudi hallata jäi seadustekstide tõlkijaile äärmiselt vajalik andmebaas ESTERM. Mahuka andmekogu täiendamine ja n-ö elushoidmine on jäänud paari terminoloogi õlule. Kui asjatundlikke terminolooge olekski võimalik leida, siis on ülekohtune eeldada, et erialakoolituse saanud spetsialistid peaksid tegema tasuta tööd.

Paljudes valdkondades tegutsevad võimekad komisjonid ja töörühmad aastakümneid, mõnedes vaid üksikud asjahuvilised, mõnedes ei pöörata eestikeelsele terminikasutusele vähimatki tähelepanu – juhul kui terminil omakeelsed vasted puuduvad, ei kõhelda hetkegi pikkimast teksti võõrterminitega, parimal juhul esitatakse muukeelne termin vähemasti kursiivkirjas jne, jne.

Tulemuslikult tegutsevate komisjonide hulgas on vaid mõned üksikud, kes saavad oma tegevuseks väikestki toetust, ülejäänud teevad aastakümneid tööd missioonitundest ja oma erialavajadustest lähtuvalt. Enamikul juhtudest on ka töö tulemus kasutajaile kättesaadav, kas siis trükiste või e-andmekogudena. Lühidalt kokku võttes on tegu kollektiivse intellektuaalse loominguga ja sellesse ei saa ega tohi suhtuda nii, nagu see tänini tavaks on olnud.

Rahapuudus ei ole praegusele haprale majandusolukorrale vaatamata kuigi veenev argument, pigem on asi suhtumises. Majandusolud on tõusude-mõõnadena muutunud aastakümneid, ohtusid tuleb osata ette näha ning ka eelistused selgelt paika panna. Ei ole põhjust arvata, et terminoloogia ei puuduta kuidagi riigi üldist (majandus)arengut, rääkimata keele ja kultuuri mandumisohust.

ANDRES EHIN. UDUSULISTAJA

Luuletused on kirjutatud aastatel 2004-2007. Ehin on Ehin on Ehin, kui parafraseerida klassikat. On selge, et Ehini luulet tuleb natuke teistmoodi lugeda. See teistmoodi tähendab, et kõigepealt tuleb arvestada sõnamängu ja sõnamaagiaga, et prevaleerib sürrealistlik toon, et asju, olusid ja mõtteid on käsitletud natuke nihestatult, kuid enamasti terava sotsiaalse tooniga. Ehin on küll vaimukas ja humoorikas, ent seda ei pruugi kohe üles leida, ühtegi tabuteemat ei tundu tal olevat. Kogu ...

Luuletused on kirjutatud aastatel 2004-2007. Ehin on Ehin on Ehin, kui parafraseerida klassikat. On selge, et Ehini luulet tuleb natuke teistmoodi lugeda. See teistmoodi tähendab, et kõigepealt tuleb arvestada sõnamängu ja sõnamaagiaga, et prevaleerib sürrealistlik toon, et asju, olusid ja mõtteid on käsitletud natuke nihestatult, kuid enamasti terava sotsiaalse tooniga. Ehin on küll vaimukas ja humoorikas, ent seda ei pruugi kohe üles leida, ühtegi tabuteemat ei tundu tal olevat. Kogu on jagatud kuude tsüklisse: „Liivkulmud riivripsmete kohal“, „Sitikas suudleb kuud“, „Pikisilmi ja helkivi hambu“, „Priiuse paine all“, „Käekäigust ometi hoolid“, „Igikipitav silm“. Leiate nii väga lühikesi kui pikki tekste, viimased on enamuses. Mõnd neist nimetaks ohuluuleks: näiteks „Bensiinitsistern“, „Hingedeaeg kestab veel“, „Rentsli-Ruts“, „Tõrvmust lendstsenaarium“, „Jäämüts sulab“, teised võiks kuuluda poliitilise satiiri kanti: „Armastus ei tunne tõkkeid“, „Biijäiltein“, „Hingede ööd ja rõsked päevad“, „Madridi tapatalgutele mõeldes“, „Eesti piimaturg“ jne. Ka 2005. aastal möllanud Tai tsunami on luulekeelde valatud : „Säärast aastat pole enne olnud“. Tsiteerimiseks valisin teksti „Ööbik ja Ehin“ : „ei ma oska nõnda laksutada / iga laululind mu üle lööb / suud ma ainult oskan matsutada / aju totraid mõtteseoseid loob / ometi on etem olla Ehin / ööbikud ei riski ujuda / vette tormates mind haarab õhin / rahuldada seda tuju saan / ööbik ladvast vaatab mornilt õhkab / kui ma ujun saarelt saarele / ööbik ladvas kadedusest lõhkeb / vajub vaikselt vikerkaarele“ ja teiseks „Relvad Relvad“: „varsti on igal aafrika aidsihaigel kalašnikovi automaat / ja igal ebolahaigel miinipilduja / kõigil musta mandri elavatel luukeredel / on granaadivöö ümber näljast koriseva kõhu / nad on valmis sõelapõhjaks laskma kõike / peale riisi- ja nisukottide / üheksasada miljardit dollarit kulub / igal aastal relvastumise peale / tervishoiu ja toiduabi peale aga / kulub kümneid kordi vähem / surevad lendurid sööstavad sõjalennukitel / bujumburast bamakosse / ja n`djamenast ouagadougousse“ Olgu kuis on, aga üllatada Ehin mõistab. Hääd lugemist!
Keda sürrealism sügavuti huvitub, vaadaku ka „Sirbi“ (12.12.2008) vahelehte!

ANDREI HVOSTOV. VÕÕRAD LOOD

Kogumiku tekstide üle on üsna ägedalt vaieldud, näiteks „Sirbis“, ja küllap arutatakse „meie“ võõra ja oma tunde mõrasust edaspidigi. Hvostav on leidnud üles oma kirjaniku olemuse, mis on siiski veel läbi tikitud ajakirjanik olemisega. Olen märganud, et veel mõni aasta tagasi tegeles ajakirjanik Hvostov päris sageli identiteedi otsimisega, nüüdseks, tundub, on see asi otsustatud. Ta kuulub meie kultuuri. Ent Andrei Hvostov on kinnitanud sedagi, et ta on nn. „meile“ võõraste ...

Kogumiku tekstide üle on üsna ägedalt vaieldud, näiteks „Sirbis“, ja küllap arutatakse „meie“ võõra ja oma tunde mõrasust edaspidigi. Hvostav on leidnud üles oma kirjaniku olemuse, mis on siiski veel läbi tikitud ajakirjanik olemisega. Olen märganud, et veel mõni aasta tagasi tegeles ajakirjanik Hvostov päris sageli identiteedi otsimisega, nüüdseks, tundub, on see asi otsustatud. Ta kuulub meie kultuuri. Ent Andrei Hvostov on kinnitanud sedagi, et ta on nn. „meile“ võõraste ideoloog, mis kahtlemata sunnib tema arvamustesse hästi põhjalikult kaevuma. “Võõraste lugude“ tagakaanel teatab autor, et teda ei huvita niivõrd rahvuse ajalugu, kui just Eesti ajalugu, samas eeldab ta, et kogumikule lähenetakse kui ilukirjandusele ( „Sirp“, 15. aug. 2008). Minu jaoks on kurioosne aga Hvostovi raamatu pühendus - „Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le“ , kentsakas seetõttu, et mulle on päevselge, et ta on oma, ju siis võõrale võõras.
Kogumik sisaldab neli lugu: „Kommunist“, „Sinised mäed“ I ja II ja „Must jõgi“. Kes „Loomingu“ järjekindlad jälgijad, on mõnda nendest juba lugenud, pealegi on „Sinised mäed“ I võitnud 2007. aasta Tuglase preemia. Esimest neist, „Kommunisti“, lugesin kui groteski-lugu, ülejäänuid võtan tõsisemalt. Kahtlusteta on Hvostov huvitav kirjutaja ja põhjalik ajaloo vaatleja. Raamatut võib absoluutselt kõikidele lugejatele soovitada. Nende lugude kaudu sobiks isegi ajalootunnis diskussiooni alustada. Hvostovil pole pääsu, kuitahes ta ka rõhutaks „Võõraste lugude“ belletristlikke väärtusi, ikka otsitakse ja leitakse sealt muudki. Ja see muudki ja muulased on enamasti närviline teema. Lausa hulluksajavalt närviliseks lastud teema. Kuid nõnda kui Hvostov kasutab leheküljel 112 sentensit, tuleks tema loomingule läheneda: sine ira et studio! Jaa-jaa: see tähendab ilma viha ja poolehoiuta. Mõistlikult siis!
Isiklikult köitis mind kõige enam „Must jõgi“, mis käsitleb 17. saj. lõpu ja 18. saj. algusaastaid, põhiliselt vanausuliste käekäiku. Vaatlus toimub „meile“ võõraste isikute kaudu. Mitte Peipsi ääres, vaid Alutaguse kandis, kus asunud Mustjõe küla, mille Peeter I laskis hävitada. Näite aga valisin „Kommunistist“: “Ärgates oli Muzal tunne nagu hommikul Piiteri ühikates, kui sai öösel palju puhtast kunstist räägitud ja haput bulgaaria veini läbisegi Odessa poolmagusa šampanjaga joodud. Tunne oli halb, kohe päris halb, isegi veel halvem kui Piiteri üliõpilaspõlves – midagi oli peas justkui katki murdunud ja murdekohad, teravad ja sakilised, kriipisid seestpoolt tema kolpa. Katus ei „sõitnud“, see oli sisse varisenud. Muza pani end erilise hoolega riidesse, see oli isalt õpitud võte – kui teenistusse minnes on eelmise õhtu viinavõtmise tõttu olemine nadi, tuleb seda kompenseerida piinlikult korras mundri, peeglina läikima löödud kingade ja sinakaks raseeritud lõuaga - , ning läks linna peale vaatama, kas ka seal on toimunud mingid suured muutused. Aga ei olnud seal midagi teistmoodi: bussis aasis mingi nokastanud mees, arenenud alkoholismile viitav punetus põskedel, keel pehme, vene noorukite kamba kallal, nõudes lärmakalt, et nad räägiks eesti keelt; Balti jaama ees vihmaveelombis rähklesid tuvid ja varblased, Raekoja platsil müüdi suhkruvatti, Viru tänaval jooksid edasi-tagasi algajad ärimehed, üheksa-kümneaastased poisikesed, kes üritasid „Gorbi! Gorbi!“ hüüdes turistidele matrjoškasid ja punaseid lipukesi, millega veel paar aastat tagasi käidi esimese mai ja oktoobriparaadidel, mõne marga eest maha ärida; Viru väljaku tuletõrjedepoo ees kõikusid nooremapoolsed soome mehed, kes musta talaariga pastorit nähes irvitasid: voi vittu, Batman! (Muza peas sähvatas korraga, et see pidi olema parool välismaise luureteenistuse kontaktisikule), sellal kui sealsamas seisev kõhetu miilits vaatas püüdlikult teisele poole, ilmutades täielikku ükskõiksust ümberringi asetleidvate korrarikkumiste suhtes. Mõelda vaid, mõned aastad tagasi heideti kommunist Kutuzova mingite kilekottidega spekuleerimise eest parteist välja, ning hea veel, et vangi ei pandud. Ja nüüd valitseb ümberringi kaos…Muza vaatas tähelepanelikult ringi. Miilits oli nagu maa alla vajunud, soomlased ja pastor samuti, maja katusel üle tänava moodustasid suured punaseks värvitud plekist tähed lause „Au NLKP-le“, maja ees seisis mingi tüüp plakatiga „Eesti vabaks! Lõpetage okupatsioon!“ Ja siis korraga tabas Muzat arusaamise välk, silmipimestav sähvatus. Ta taipas kõike… See, mis tema ümber toimus, oli vaid proovilepanek. Läbikatsumine, et leida üles äravalitud. Lähenes viimane, suurim võitlus, taevas kappas ratsanik valge võiduhobuse seljas, tagavarateel seisval proletariaadi soomusrongil pahises juba kateldest auru, ees ootasid apokalüptilised sündmused, kus partei sai toetuda vaid kõige ustavamatele, neile, kes jäävad lõpuni truuks ja kindlaks, kes ei murdu, ei reeda, ei jookse. Perestroika oli kõigest üks suur eksam, see oli terade sõelumine sõkaldest, ettevalmistus operatsiooniks, millega lõigatakse ära Juhi surma järel revolutsioonilise avangardi saledatele liikmetele kasvanud liigliha, kogu see võbisev väikekodanlik rasv, mis oli hakanud moonutama nõukogude ühiskonna sitkeid muskleid.“
Lisan, et Leningradist Tallinnasse suunatud Muza ei kohanenud ega leppinud pideva ideoloogilise vägistamisega ning uue olukorraga, nii et tema mõistus, vaeseke, murdus…Lugeja pangu tähele, et kõik Hvostovi võõrad tegelased ihkavad siit lahkuda ja kel võimalus, see lähebki.
Lubage mul tsiteerida lõpetuseks Lehte Hainsalu ridu 2008 aasta juulikuu „Loomingust“: „Käib kalmistul riid / sõjasurnute pärast. / Omad ja võõrad.“

MARI SAAT. LASNAMÄE LUNASTAJA

Oma kaasaja nägu on alati raske mõista, ükskõik kuidas parimad me hulgast seda ka üritavad. Mari Saadi lühiromaan on ehe näide, kuidas empaatiavõimeline, tark, tasakaalukas ja tähelepanelik autor seda püüab teha. Võimalik, et „Lasnamäe Lunastaja“ ei kuulu suurde kirjandusajalukku, kuid kindlasti on ta katse selgitada ilukirjanduse kaudu inimeste eksistentsi ja olemist ühel kindlal ajahetkel. Samal ajal „Lunastajaga“ juhtusin lugema Nadežda Mandelštami memuaare pealkirja all „Esimene raamat“, kus põhirõhk autori abikaasa, ...

Oma kaasaja nägu on alati raske mõista, ükskõik kuidas parimad me hulgast seda ka üritavad. Mari Saadi lühiromaan on ehe näide, kuidas empaatiavõimeline, tark, tasakaalukas ja tähelepanelik autor seda püüab teha. Võimalik, et „Lasnamäe Lunastaja“ ei kuulu suurde kirjandusajalukku, kuid kindlasti on ta katse selgitada ilukirjanduse kaudu inimeste eksistentsi ja olemist ühel kindlal ajahetkel. Samal ajal „Lunastajaga“ juhtusin lugema Nadežda Mandelštami memuaare pealkirja all „Esimene raamat“, kus põhirõhk autori abikaasa, juudipäritolu vene luuletaja Ossip Mandelštami (1891-1938) saatusel ja surmal 1930-ndate aastate NSVL-is. Need kaks eri ajal kirjutatud ja eri aega mõtestavad raamatud avavad mõlemal juhul vene inimese saatust. Üldistavalt koguni Venemaa saatust. Ja kindlasti seda, kuidas on nõukogude võim seda rahvast kohelnud. Kuidas hävitanud, võitmatuks kuulutanud ja siis taas hooletult hüljanud. Kahe raamatu vahel on ruum ja on aeg. Kaks vägevat jõudu.
Isiklikuks minnes küsin: kas Mari Saadi teos räägib minuga? Kas toetab mind kui lasnamäelast, eestlast, kes elab ühena võõraste keskel, küll omal maal? See on ohtlik ja ränk pärimine, ent teisiti ei saa. Kas ta aitab kuidagi teisiti ning paremini mõista ümbritseva linnaosa elanikke, kuigi jutt käib ilukirjandusest? Peategelase Natalja Filippovna elukäigu oleks võinud väga kergesti naistekaks kirjutada, ent Mari Saadi kvaliteediga autor on suutnud seda vältida. Mõned üldinimlikud asjad on paekivikindlad isegi või samuti Lasnamäel. Kõigepealt - helluse ja armastuse tarve ootab vastamist olenemata rahvusest ja usulisest kuuluvusest. Teiseks - 21.sajandi hakul on üheks võrdlemise mõõdupuuks ikkagi raha ning kolmandaks ühendab Lasnamäele jumal teab kust pillutatud inimesi aegadest aegadesse liikuv arvamine, et vanasti, kunagi varem, oli ikka parem, isegi siis, kui nälg oli külaliseks ja kusagil põletati raamatuid. Jätan vastamata, kas need arvamused aitavad inimesi ühes trepikojas liita, või on see ruum ja aeg, mis rahvaid eraldab, täidetud kõigele vaatamata erineva sisuga. „Lasnamäe Lunastaja“ on näiliselt lihtsale süžeele keeruline lugemine, kus mõistus ja tunded, teadmine ja arvamine vaatavad eri suundadesse. Tutvustuseks vaid paar lauset. Tehases töötav lahutatud venelanna jääb ühel päeval töötuks, nõnda kui seda ikka juhtub. Ta peaaegu et sunnitakse prostituudiks, kuid abistajate toel pääseb sellest ikkest, kuni lõpulehekülgedel üks endine soomlasest klient ta endale naiseks kutsub. Natalja kõrval on tütar Sofia, kes oskab siitmaa keelt ja analüüsib olukordi juba teisel tasandil, ning täiesti uskumatul moel tegevusse ilmunud, ühe võimaliku tegelasena Lunastaja positsiooni kandev Dmitri Dmitrjevitš. See Jeesus Kristuse teisikuna mõjuv hing võinuks päästa naise ja anda talle kaotatud ligimese armastuse tagasi, ent nii polnud ette nähtud. Lunastaja kui mehe ja päästja ja armastatu interpreteerimise jätan iga lugeja enda hooleks. Ma tõesti arvan, et seda tuleb igal ühel ise teha. Lunastaja kui sümbol muudab raamatu mitmetähenduslikuks, intrigeerivaks ja sunnib kaua-kaua mõtlema – kas Lasnamäel elavaid inimesi on võimalik päästa nende endi käest? Mina pole ka järgmisele enda esitatud küsimusele veel vastust leidnud. Kui palju taolised Lunastaja-kirega inimesed, ilmselt tõeliselt usklikud isiksused, suudavad tegelikult inimesi ja maailma muuta? Tsiteerin: „Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid… Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi nii, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad… Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.“ Lisan, et minu Lasnamäe tundub küll tunnetavat teisiti, ja see Mari Saadi imepäraselt jõuline ning mõjus kujund majast on vist siiski seal pae ja tuule ja prahi ja väsimuse ja viina keskel liig kaunis. Liig igavikuline ja puhas. Selle võrdluse mõistmiseni on veel pikem tee kui siit Uraalideni sammuda. Me aimame, mida mõtlesid eestlased üle Lasnamäe tühermaa kõndides filmis „Sügisball“, kus minugi määrdunud paneelidesse vajunud kodumaja vastu vaatab, aga ega me ikkagi ei julge välja öelda, mida mõtlesid need noored poisid, kes peksid narkoraha otsides surnuks nende enda võimaliku Lunastaja. Tuule kätte jäi vaid üks kohvrist kukkunud raamat, mille Sofia koju emale viib, kes ootab parem siidipluus seljas elusat inimest, Dmitrit, mitte raamatut, mis jutustab küll inimlikust armastusest ja oli „tõesti paks ja raske; sinihallid peene soonilise kattega kaaned kõvasti kulunud ja laigulised, aga sees oli palju värvilisi pilte mahedavärvilisi…“. „Lasnamäe Lunastaja“ tuleks tõlkida vene keelde, meie eestlaste osaks jääb kuulata, mida lasnamäelaste enamus sellest arvab.

fs. ALASTI JA ELUS

Lühidalt – minule meelepärane lugemine, ehkki mõni sõna tundus liiast, aga teine lugeja arvab ehk teisiti. Noor kriitik Mariliin Vassenin arvab „Postimehes“ nõnda: „Kui aga fs-i kurbus on nagu sitahäda ja kaldub sageli olema miinusmärgiga, siis Rooste nukruses on alati maguskibedat valu“. Kontekstist väljavõetuna mõjub lause ebameeldivalt, ent fs-il on tõesti üks luuletus, mis algab „kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb“ ...

Lühidalt – minule meelepärane lugemine, ehkki mõni sõna tundus liiast, aga teine lugeja arvab ehk teisiti. Noor kriitik Mariliin Vassenin arvab „Postimehes“ nõnda: „Kui aga fs-i kurbus on nagu sitahäda ja kaldub sageli olema miinusmärgiga, siis Rooste nukruses on alati maguskibedat valu“. Kontekstist väljavõetuna mõjub lause ebameeldivalt, ent fs-il on tõesti üks luuletus, mis algab „kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb“ See on veidi ehmatav, ent fs-i kogu on kokkuvõtvalt ehtne ja ilus. Pühast ühiskonnakriitikast isiklike valus-tüdimuslike mõteteni ulatuvas luules pole viha ega kättemaksuiha, kuigi süüdistusi ta esitab. Need näivad olevat tõesti kurbusest sündinud etteheited riigile, kes kirjutaja meelest ei hooli asjadest, mis tema jaoks on olulised. Küpse indiviidina näib kirjanik olevat valmis kõigeks, mis aeg ja lugu talle jalge ette heidavad. Aga kurbust on eri karva: „on olemas mitmesugust kurbust / piinlikku vanaaegset / nagu nähtaval kohal rippuv / vana naise aluspesu / selline tekib yksinda kodus / pyhapäeva selguses / või vaadates hirmsaid koolimaju / mis tehtud vägeval vanal ajal / ja tulevikuta lapsi / ja nahahaigeid kasse / see kõigile mõistetav läila tunne / kaastunnet või enesehaletsust / nõrkust või valu täis / igal juhul ometi painav / jah ka see on kurbus / kuid on ka teistsugust / astud bussi või trolli / näed korraks rääsuva päikse läigatust / pangahoone klaasist seinal / ja korraga oled kurb“ . Ja veel üks katke: „…eile nägin ma Eestimaad / kõrgeid majandusnäitajaid / kõrgusse tõusvaid pangahooneid / kõrgele jõudnud ametnikke / poliitikut kellel enam ei tõuse / ärimeest kellel ei vea / näitlejat kellel ei seisa / söök täna hommikul sees / reklaamifirma bossi / kelle käed ei kuula sõna / puru pudeneb vaibale / lauljast kelle naine on lits / luuletajat kes kaotas / kunstinäitusel päikeseprillid / palju palju muresid / eile nägin ma Eesti maad / kord ka Kalev hakkab rääkima“.

MÕNI SÕNA EESTI KIRJANDUSE ASJUS

Teadagi ilmub raamatututvustusi pea igas arvestatavas kultuuriväljaandes või siis ettenähtud leheküljel: mõni pikem, mõni lühem, üks sisukam, teine vaid reklaami teenistuses. Nii oleks õigustatud ka pärimine, miks Eesti Rahvusraamatukogu loob lisa -, virtuaallagendikud on niigi sõnadega üle kallatud.
RR-i kohustus ja kirjutaja südamesoov on tutvustada eeskätt eesti kirjandust, ja sellest rääkimine ei tohiks olla kunagi liiast. Rahvusraamatukogus töötamine eeldab igasuguse rahvuskirjanduse põhjalikumat tundmist, nõuab, et vaadatakse sügavamale, kui läikiv pealispind ...

Teadagi ilmub raamatututvustusi pea igas arvestatavas kultuuriväljaandes või siis ettenähtud leheküljel: mõni pikem, mõni lühem, üks sisukam, teine vaid reklaami teenistuses. Nii oleks õigustatud ka pärimine, miks Eesti Rahvusraamatukogu loob lisa -, virtuaallagendikud on niigi sõnadega üle kallatud.
RR-i kohustus ja kirjutaja südamesoov on tutvustada eeskätt eesti kirjandust, ja sellest rääkimine ei tohiks olla kunagi liiast. Rahvusraamatukogus töötamine eeldab igasuguse rahvuskirjanduse põhjalikumat tundmist, nõuab, et vaadatakse sügavamale, kui läikiv pealispind ja klantskaaned.
Eesti kirjandust, kirjandust üldse, voolab kui küllusesarvest. Seda leidub me kohal ja kõrval ning heidetakse nii jalge ette kui alla. Kui veel sajand tagasi jõudis tubli haritlane ehk kogu eestikeelse ilukirjanduse läbi lugeda, siis vaevalt leidub praegu me maal inimest, kes seda suudaks. Ent läbiloetud köidete arv polegi esmatähtis, sootu olulisem on, milliseid elamusi, mis veelgi tähtsam, millise sõnumi me sealt leiame.
Nii nagu pole iga inimene suutnud kaasa minna iseseisvuse taastamisjärgse ühiskondliku aja kulgemisega, on ka eesti kirjanduse lausa radikaalne vormi ja sõnastuse teisenemine nõudnud lugejalt tohutut kohanemisvõimet. Igal perioodil on omad kirjandusreeglid ja –suundumised, nendega võidelda on mõttetu. Keeleteadlane Ilse Lehiste ütles hiljuti, et iga uus põlvkond peab oma kirjanduse looma. Mõistagi ei jõua RR-i ajaveeb iga eesti kirjanduse lugejani, kuid need, kes seda kasutavad, võiksid kaasa mõelda isegi siis, kui üks või teine belletristikanäide on tema esteetilisi või kõlbelisi tundmusi riivanud. Pole mõtet võrrelda 1920ndate või 60ndate aastate kirjanike sõnajõudu nendega, kes alustasid 90ndate lõpus või alles hiljaaegu. Jah, sotsiaalset ängi, otsesõnalist hukkamõistu ja ropendamist on kirjanduses rohkem kui suudame vastu võtta. Nii ta on, pahameele asemel võiksime hoopis koos mõelda, miks taoline naturalism või peldikuseinarealism on oluliseks „väärtkirjanduse“ kriteeriumiks muutunud? On see aja vaim, kasutades Tuglase sõna või oleme oma väljendusvõimest sedavõrd eufooriasse sattunud, et unustanud WC-paberi kasutamise? Erinevalt kurjast inimesest jõhker või kummastav raamat meile kallale ei tule, ta räägib meiega oma võimete ja ande kohaselt. Me tajume seda oma teadmiste ja tundmuste kohaselt. Ometigi tean, et ma ei söanda alati kirjanikku vastu salvata, sest kui tema näeb elu just nõnda, ei tähenda see, et minu vaade on parem. Kuna meile on heldelt jagatud võimalusi oma mõtteid, seal hulgas ka kultuurimõtteid teistega jagada, siis püüdkem seda ikka väärikal ja iseennast austaval moel teha. Samaaegselt olgem ühiselt tänulikud, et meile on kingitud võimalus imestada kirjanduse üle. Hoidkem end vaos - küll ajalugu seab asjad korda, nagu ta ennegi teinud. Määrab, mis jääb klassikaks, mis unustatakse.

Autorist:

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina ning juba aastakümneid kirjutanud arvustusi, teinud kirjarahvaga intervjuusid erinevatele väljaannetele. Ka on mul ilmunud pikemaid artikleid kogumikes ning romaanide järelsõnu. Palju aastaid olen uurinud pagulaskirjandust, kuulusin töörühma, kes koostas hiljuti ilmunud eesti pagulaskirjanduse ajaloo. Minu eriline kiindumus kuulub aga ajaloolisele romaanile. Töötan Eesti Rahvusraamatukogus eesti kirjanduse referendina, enne seda olin pikemat aega erialaajakirja "Raamatukogu" toimetaja. Olen võtnud südameasjaks tutvustada kõige uuemat eesti kirjandust ja hoida silm peal noorte ja väga noorte autorite loomel. Et lugejaid hoida pidevalt uuega kursis, eriti just rahvaraamatukogude töötajaid, ilmub RR-i kodulehel rubriik "Liivametsa lugemised", kus samuti tutvustan ilmunud eesti kirjandust, kuid jagan julgemalt soovitusi kui ajaveebi leheküljel, kus avaldan vaid valiku oma mõtteid. Suure osa minu tööst võtavad loengud eesti kirjandusest, mida pean põhiliselt raamatukogudele, kuid ka koolidele jt. sel alal täienduskoolitust soovijatele. On juhtunud, et mõnikord jagan ajakirjanduses ka arvajana oma tähelepanekuid, kuid alati püüan lausekese eesti kirjandusest juurde lisada.

3. märts 2009

OSKUSKEEL OSANA IGAPÄEVAKEELEST

Oskuskeel on vaieldamatult kõige rangematesse piiridesse kammitsetud kirjakeele osa. Terminiloomes sisaldub aga veel üks oluline aspekt – oskuskeele korrastamine ei ole ainult filoloogide/lingvistide pärusmaa. Erialatermineid saavad määratleda siiski ainult selle ala asjatundjad ning filoloogide roll on jälgida, et ei eirataks eeskätt vormimoodustusreegleid ning muid õigekeelsusnorme.

Terminoloogiatöö eripära käsitavad teoreetilisemat laadi mõttemõlgutused ja termininõuanded ongi ajaveebi oskuskeelekirjutiste põhiteema, sekka ka korraldusküsimusi ja muid kasulikke vihjeid.

"Hea keele saavutamine on võrratult raskem ...

Oskuskeel on vaieldamatult kõige rangematesse piiridesse kammitsetud kirjakeele osa. Terminiloomes sisaldub aga veel üks oluline aspekt – oskuskeele korrastamine ei ole ainult filoloogide/lingvistide pärusmaa. Erialatermineid saavad määratleda siiski ainult selle ala asjatundjad ning filoloogide roll on jälgida, et ei eirataks eeskätt vormimoodustusreegleid ning muid õigekeelsusnorme.

Terminoloogiatöö eripära käsitavad teoreetilisemat laadi mõttemõlgutused ja termininõuanded ongi ajaveebi oskuskeelekirjutiste põhiteema, sekka ka korraldusküsimusi ja muid kasulikke vihjeid.

"Hea keele saavutamine on võrratult raskem kui otseste õigekirja- ja grammatikavigadeta keele harjumuste kujundamine. Iga inimene, kes oma kutsetöös kirjakeelt pidevalt rakendab (---), peaks püüdma end keeleküsimustega ja oma emakeele arendamise-korraldamisega mingil määral kursis hoida, et mitte ajast – ja seega ka keelest – lootusetult maha jääda. Tänapäeva arenenud kirjakeeled on rikkad ja mitmepalgelised. See annab keele kasutajaile palju võimalusi. (---) Mitmekesisus aga ei tähenda veel ohjeldamatust. Ilukirjanduskeele mitmekesisuski on võimalik ainult oskuskeelele omase korrapära ja tarbekeele asjalikkuse taustal (on, millest kunstikavatsuslikult hälbida). (---) Kuid see talitlusvabadus ei saa olla piiramatu. Ikka ja jälle tuleb endale aru anda, kus, mida, millal ja milleks.” ... nii on kirjutanud Rein Kull raamatus „Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel”.

See tõdemus on ääretult lihtne ja selge juhtlõng, mis aitab sageli keerukana tunduvates keeleküsimustes mõistlikke valikuid teha.

Autorist:
Tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetasin eesti keele ja kirjanduse erialal. Rahvusraamatukogus töötatud neljateistkümne aasta vältel olen toimetanud erinevaid kirjatükke, olen kümnendat aastat raamatukoguterminoloogia toimkonna liige ja viimase kuue aasta jooksul ongi põhitegevuseks kujunenud oskuskeelekorrastus.
Tallinna Ülikooli juures olen kuulanud lisaks mitmeid lingvistikakursusi, et pidevalt muutuvates keeleoludes mitte ajale jalgu jääda.

Olen 2001. aastal loodud Eesti Terminoloogia Ühingu (Eteri) üks asutajaliikmeist, aastatel 2004-2006 Eteri juhatuse liige, 2007. aastast Eteri juhatuse esimees, riikliku programmi “Eestikeelse terminoloogia toetamine (2008–2012) juhtkomitee liige ja TÜ Sihtasutuse terministipendiumi komisjoni liige.
Eelmainitud lisakohustused on küll käsitatavad pigem funktsionääritegevusena, kuid ometi avardanud vaadet oskuskeelekorraldusele tervikuna.

Aastatetagusest ajast on säilinud sügav austus loodusteaduste, eriti füüsika vastu, sest enne filoloogiaradadele suundumist töötasin saatuse tahtel kaksteist aastat füüsikute keskel. See kogemus on terminitööski kasuks tulnud, aidates hoida tasakaalu keeleteooriate ja muu maailma vahel.

TERMINISÕNASTIKKE VEEBIS

Tellimine: Postitused (Atom)